Avatud igal festivali päeval.
Lisaks eraldi DJ muusikaprogramm:
R, 8.07 23.00–03.00 Rakvere Teatris
Triin Niinemets
Solecline
Stray
L, 9.07 00.00–03.00 Rakvere Teatris
Mirrorwell
Alan Proosa
Performers
Festival Baltoscandal avatakse kolmapäeval, 6. juulil kell 21:30 Teatrihoovis.
Avamisel toimub Kiwa ja Henri Hüti avaperformance "Godot is a DJ" ning peetakse kõnesid.
Kestus 30 min
INGA SALURAND “Kiss and Fly”
/ ruumiinstallatsioon /
Asukoht: Ferdinand Gustav Adoffi 10 (endine Ani šašlõkibaar)
Avatud:
K, 6.07 14.00–16.00; 18.00–21.00
N, 7.07 14.00–17.00; 21.00–00.00
R, 8.07 14.00–16.00; 18.00–21.00
L, 9.07 14.00–16.00; 18.00–21.00
Keel ei ole takistuseks.
Kiss and Fly on endises Ani šašlõkibaaris asuv ruumiinstallatsioon mälust ja mälumisest. Installatsiooni algseks tõukepunktiks sai Jenny Holzeri poolt 1976 aastal joonistatud diagramm. Sellel on kujutatud abstraktne ja skemaatiline joonistus linnast, joonistuse all on tekst: “Retrospective painting as seen during the no past condition”.
Kiss and Fly keskendub mälestustest lahtilaskmisele ja seisab vastu asjade, inimeste, lugude ja traditsioonide pidevale kaasaskandmisele ning mustrite kordamisele.
Festivaliks valminud teeseldud linn tuletab meelde, et kõik ruumid, milles me viibime, nii mõttelises- kui füüsilises maailmas on liminaalsed ja mõeldud vaid läbikäimiseks.
Installatsiooni autor, teostaja, helikujundaja: Inga Salurand
Dramaturgiline abi: Maike Lond
Tehniline abi: Magnus Andre, Hendrik Kaljujärv
Tehniline teostus, produtsent: eˉlektron
Projektijuht: Eneli Järs
Koostööpartner: Baltoscandal
Inga Salurand on kaasaegse kunsti maastikel toimetav performer, kes ei soovi oma loomingut piirata ühe kindla meediumiga. Viimasel ajal on ta väljendusvahenditeks olnud teater, graafika, skulptuur, heli. Loomingulises plaanis on ta mõnda aega tegelenud liminaalsete ruumidega. Tema praktikate eesmärk on kaardistada vahealasid nii füüsilisel kui mentaalsel kujul, avastades tühimikke ehk ruume, mis näiliselt ei ütle midagi. See võib olla vabastav, see võib olla igav, kuid see on ka võti kujutlusvõime stimuleerimiseks.
Ruumiantropoloogiad
“Kiss and Fly” on osa eˉlektroni ellukutsutud interdistsiplinaarsest (etendus)kunstiprojektist “Ruumiantropoloogiad”, mille tulemusel sünnib tänavusel Baltoscandalil kolm uudisteost. Nagu nimigi viitab, tegelevad kunstnikud ruumi ja inimesega. Meid ümbritsev keskkond ja tingimused on midagi, mida me igapäevaselt tajume kui “asja eneses” - midagi mis on antud kuid just kaasajal üha enam tugevalt mõjutada saanud. Olgu selleks ülemaailmne pandeemia või virtuaalne reaalsus, mis aina enam on saamas meie ruumitaju tavapäraseks osaks.
LIIS VARES “Kus sa oled?”
/ koreograafiline ruum /
Asukoht: korter 34 (telefon +372 32 45605) ja elektron.art
Füüsilise ruumi ametlikud külastusajad:
K, 6.07 14.00–20.00
N, 7.07 11.00–14.00; 17.00–20.00
R, 8.07 11.00–14.00
L, 9.07 16.00–20.00
Virtuaalne aken korterisse on avatud elektron.art lehel iga päev 11.00–20.00
Keel ei ole takistuseks.
LV: “Paar aastat tagasi tulin ma siia, et lihtsalt olla. Et oleks vähem tegemist, rohkem juba olemasoleva jälgimist. Siin saab aega võtta ja anda. Võib ennast unustada ja leida. Kui siin olla, võib midagi isegi juhtuda. Kui tekib plaan, siis see kindlasti muutub. Iga hetk siin jätab jälje.”
Selle korteri näol on tegemist tüüpilise 1973. aastal ehitatud kõigi mugavustega korterelamus asuva elamispinnaga, kus igal ruumil on olnud oma kindel funktsioon, mis on aastakümneid määranud siin elanud inimeste olemise-ja liikumise viise ja rütme. Sellel korteril on oma minevik ja tulevik, kuid meie fookuses on see konkreetne aeg ja need inimesed, kes kohtuvad siin 6.- 9. juulil.
Liis Vares on koreograaf ja kunstnik. Tema praktika keskmes on kaasaegne keha. Tähelepanu on tema "tantsijal", kellega ta tantsib mustas kastis, valges kuubis ja hallikates toonides veebiplatvormil. Ta mängib piiridega füüsilise ja vaimse, isikliku ja sotsiaalse vahel. Järgides oma uurimisküsimust: mis tunne on/mida tähendab olla kehas, sukeldub ta üha enam kunsti ja olemise transmediaalsetesse sfääridesse.
Ruumiantropoloogiad
“Kus sa oled?” on osa eˉlektroni ellukutsutud interdistsiplinaarsest (etendus)kunstiprojektist “Ruumiantropoloogiad”, mille tulemusel sünnib tänavusel Baltoscandalil kolm uudisteost. Nagu nimigi viitab, tegelevad kunstnikud ruumi ja inimesega. Meid ümbritsev keskkond ja tingimused on midagi, mida me igapäevaselt tajume kui “asja eneses” - midagi mis on antud kuid just kaasajal üha enam tugevalt mõjutada saanud. Olgu selleks ülemaailmne pandeemia või virtuaalne reaalsus, mis aina enam on saamas meie ruumitaju tavapäraseks osaks.
BOHDANA KOROHOD, DARIA KHRYSTYCH “performing inscribed trajectories: a play in walks”
kõnninäidend / kollektiivne arhiiv
6.–9. juulil 12:00–15:00 Lääne-Viru Keskraamatukogus (Lai 7, Rakvere) ja
17:00–20:00 Rakvere Teatris
TASUTA
Ettepanekud kirjapandud liikumisteede etendamiseks. Kõnninäidendi lugemise juhised.
Sa saad raamatu ehk kutse teistmoodi kõndida ja lugeda. Kutse kirjutada erinevate kehade linn-tekst. Kutse olla nii Rakvere pealtvaataja, näidendi tegelane kui ka esineja. Sa saad raamatu, milles on kolm stsenaariumit ehk kolm jalutuskäiku:
Koos-kõnd Hoolega,
Koos-kõnd Mitte- / Kuulujaga,
Koos-kõnd Puutumatusega.
Iga stsenaarium jutustab afektiivseid ettekujutusi linnast. Koos esitatakse arhiiv Rakveres olemise viisidest. Arhiiv sisaldab järgmisi jagatud jalutuskäike:
*kohalikud, kes määratlevad Rakveret oma koduna,
*kogukonnatöö kaudu linnaga sõbrunenud asukad,
*uued tulijad, kes sõja eest varjupaika otsivad,
*puud, mis koduks tervetele ökosüsteemidele,
*kivid, mis annavad tunnistust tuhandete aastate pikkusest ajaloost,
*ja tuul, kes meie marsruute juhatas.
Palun tule oma raamatu järgi 6.–9.juulil
12.00–15.00 Lääne-Virumaa Keskraamatukogusse (Lai 7, Rakvere) ja
17.00–20.00 Rakvere Teatrisse (Fr. R. Kreutzwaldi 2a).
Raamatut saad Rakveres viibides igal Sulle sobival ajal jalutada-lugeda. Jalutuskäikudel ei ole etteantud kestust.
Vastutasuks raamatu eest palume anda oma panus linna afektiseisundite kollektiivarhiivi. Midagi oma taskust või linnatänavatelt. Ära muretse, raamatule järgi minnes saab kõik selgemaks.
Jalutuskäigule minnes soovitame kaasa võtta: kõrvaklapid, internetiühendusega telefon, mugavad jalanõud, vihmavari või vihmamantel (alternatiivreaalsuse ilma jaoks: päikesemüts).
Raamat on saadaval kolmes keeles: inglise, eesti, ukraina
Initsiatiiv ja kõndimine-kirjutamine: Daria Khrystych, Bohdana Korohod
Kujundus: Jaan Evart
Helilooming: Sander Saarmets
Tõlge eesti keelde: Epp Aareleid
Täname: Lea Lehtmets, Eve Alte, Enno, Kaie Olmre, Hendrik Kaljujärv, Maike Lond, Eneli Järs, Felix Cognard, Liis Vares, Inga Salurand, Heneliis Notton jaz Kausaal, Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
Kirjastaja: eˉlektron
Koostöös eˉlektroni, Baltoscandali ja Eesti Kultuurkapitaliga
Daria Khrystych on Eestis elav Ukrainast pärit sõltumatu teoreetik ja kunstnik. Oma praktikas töötab ta feministlike ruumiteooriate, performatiivsuse ja radikaalse hoolitsusmetoodikate vahealal. Tema praktikat võib vaadelda ka kui poliitilist vastupanu akti praegusele kapitalistlikule olukorrale. Valgenahalise, töövõimelise cis-soost naisena käsitleb ta küsimusi subjektiivsusest avaliku ruumi kontekstis. Samuti uurib ta erinevate hooldamis-ja hoolitsusviiside raamistikke, et avardada vastastikuse toetava kooseksisteerimise potentsiaali.
Bohdana Korohod on Ukrainast pärit sõltumatu teoreetik ja interdistsiplinaarne kunstnik, kes alates aastast 2019 elab ning töötab Eestis. Oma praktikas töötab ta (kirjaliku) teksti ja (liikuva) pildiga. Olenemata vormist, millega ta tegeleb, on esikohal küsimus vajalikkuses: „Kuidas saaksin kasutada antud avalikku hetke nii, et see väljuks isikliku väljendusviisi piiridest? Millises laiemas sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises reaalsuses ma töötan?” Bohdana on alates 2020 elektron.art tiimis, loob tekstis uusi performatiivseid väljendusviise kureerib koos Taavet Janseni ja Peeter Kormašoviga elektron.signal taskuringhäälinguid.
Ruumiantropoloogiad
“performing inscribed trajectories: a play in walks” on osa eˉlektroni ellukutsutud interdistsiplinaarsest (etendus)kunstiprojektist “Ruumiantropoloogiad”, mille tulemusel sünnib tänavusel Baltoscandalil kolm uudisteost. Nagu nimigi viitab, tegelevad kunstnikud ruumi ja inimesega. Meid ümbritsev keskkond ja tingimused on midagi, mida me igapäevaselt tajume kui “asja eneses” - midagi mis on antud kuid just kaasajal üha enam tugevalt mõjutada saanud. Olgu selleks ülemaailmne pandeemia või virtuaalne reaalsus, mis aina enam on saamas meie ruumitaju tavapäraseks osaks.
elektron.signal raadiosaade
Festivaliraadio otse Baltoscandali epitsentrist. Raadio alustab iga päev kell 12:00 ja lõpetab siis, kui öine festivaliklubi alustab. Raadioprogrammi teevad elektron.signalit sepitsenud Maike Lond, Taavet Jansen, Kaie Olmre, Hendrik Kaljujärv jt raadiohuvilised Rakvere teatrimaja taga.
Programmis on vestlused kunstnikega, reportaažid, uudised, muusika ja palju muud nii optimistidele kui pessimistidele. Salvestused on avalikud ning kutsuvad osalema, kaasa mõtlema ja vestlema ning programm on kuulatav kohapeal “raadiomaja” ees, otseülekandena või järelkuulatavana aadressil https://elektron.art
Festivaliraadio programm on inspireeritud Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi tsitaadist “mul on mõtteid tundeid ja soove” etendusest Gangsta Rap.
Täpne ajakava sotsiaalmeedias. Püsige lainel.
elektron.signal Baltoscandalil programm:
7.07
12:00 Hendrik Kaljujärve maleturniir
13:00 Vestlus: Franck Vigroux - Hendrik ja Maike
14:00 Vestlus: Inferno - Laid ja Maike
15.00 Vestlus: Jaha Koo - Annika ja Kaie
16.00-21:00 Programmis veel: ilmateade sünoptik Kaie Olmrelt, male, muusika, mnemoturniir ja üllatused
8.07
12:00-14:00 Male, ilm, muusika
14:00 Vestlus: Kim Noble - Hendrik ja Maike
18:30 Vestlus: Liisa Saaremäel & Jan Teevet - Kaie ja Maike
19:30-21:30 Programmis veel: ilm, male, muusika, mnemoturniir ja üllatused
9.07
12:00-14:00 Jalkakommentaar
14:00 Vestlus: Maria Metsalu - Hendrik ja Kaie
19:30 Vestlus: Tomas Gonzalez - Maike ja Hendrik
15:00-21:30 Programmis veel: ilm, male, muusika, mnemoturniir ja üllatused
JERK
Film
Pärast 12 aastat ringreise oma kultuslavastusega „Jerk”, otsustas Gisèle Vienne teha sellest filmiadaptsiooni. Ühe pika kaadriga on üles võetud üdini tungiv võitlus näitleja ja tema äärmusliku rolli vahel. Selle käigus muutub teater filmiks. Lummatuna äärmuslikust vägivallast, mis on saanud inspiratsiooni põhiliselt õudusfilmi žanrist, uurib film alluvussuhteid, inkarnatsiooni ja kehatuks muutumist.
„Jerk” põhineb Dennis Cooperi lühiromaanil, mis põhineb tõestisündinud lool. 1970ndate keskpaiga Texas. Kahe teismelise, David Brooksi ja Wayne Henley abiga tappis sarimõrvar Dean Corll umbes 20 poissi.
Eluaegset karistust kandev David Brooks räägib vanglast oma loo. Ta õpib vanglas nukunäitlemist, mis teeb tema jaoks mingil moel võimalikuks võtta vastutus nendes roimades osalemise eest. Ta on kirjutanud näidendi, mis lahkab Dean Corli sooritatud mõrvu ja kus kõiki rolle täidavad nukud. Näidendit esitab ta vanglas kohaliku ülikooli psühholoogiatudengitele.
„Jerk” on neljas näidend, mis Gisèle Vienne on loonud koostöös Ameerika kirjaniku Dennis Cooperiga. Nendes näidendites kombitakse pidevalt väljamõeldise ja reaalsuse piire, muutes nii meie reaalsustaju. Teistest pisut realistlikumas „Jerkis” esitatakse sidus lineaarne jutustus ja luuakse usutavus, mis tuleneb kahtlemata just vormist. Ja meie erinevate vormiliste kogemuste kaudu vaadeldaksegi sedasama kahtlematust.
Film “Jerk” esilinastus 2021. aasta oktoobris.
Gisèle Vienne on prantsuse-austria kunstnik, koreograaf ja lavastaja. Pärast filosoofiaõpingute lõpetamist õppis ta nukunäitlemist Ecole Supérieure Nationale des Arts de la Marionnette’is. Alates oma kompanii asutamisest 1999. a. on ta loonud üle 15 lavastuse, esitlenud oma fotosid ning installatsioone, audioraamatuid ning filme. Vienne on tuttav ka Baltoscandali ja Eesti publikule. 2008. aastal oli ta kutsutud Rakverre oma lavastusega „I Apologize”. Samal aastal esietendus lavastus „Jerk”, millest hiljem on valminud nii audioraamat kui kuuldemäng. Kuuldemäng oli kutsutud NU Performance festivalile Tallinnas 2018. aastal kui seda esitleti Eesti Raadio 1.stuudios. Eelmisel Baltoscandalil (2020) linastus Patric Chiha film „Si c'était de l'Amour ", mis kujutab noorte tantsijate tööd ja suhteid tuuril Gisèle Vienne'i tantsulavastusega „Crowd". Ta on osalenud ka NuQ Treff Festivalil Tallinnas 2017.aastal.
R, 8.07 20.30 Kino
L, 9.07 17.30 Kino
Kestus 60 min
Prantsuse keeles eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega
Režisöör Gisèle Vienne; autor Dennis Cooper; helilooja Peter Rehberg; osades Jonathan Capdevielle; hääled Catherine Robbe-Grillet & Serge Ramon; nukumeister Gisèle Vienne & Dorothéa Vienne-Pollak; tätoveeringud ja joonistused Jean-Luc Verna; grimm Mélanie Gerbeaux.
Kunstnik Jonathan Ricquebourg; monteerija Caroline Detournay; heli Pierre Bompy; peaelektrik Georges Harnack; operaator Romain Riché; abioperaator Ronan Boudier; režisööri teine abi Brandon Luong; režisööri abi Camille Queval; lavajuht Antoine Hordé; värvitasakaal Yov Moor; helitöötlus Mikaël Barre; eriefektid Robin Kobrynski. Tõlkija Mart Rummo.
Filmimiskoht CND Centre national de la danse. Kaasprodutsendid DACM / Compagnie Gisèle Vienne; CND Centre national de la danse; MC93 – Maison de la Culture de Seine-Saint-Denis; La Compagnie des Indes (Associate Producer – Gildas le Roux). Osalesid France 3 Paris-Ile-de-France & Théâtre Vidy-Lausanne. Toetajad Ministère de la culture / Direction générale de la création artistique, de Image/mouvement du Centre national des arts plastiques et du Centre National du Cinéma et de l’image animée.
Filmi linastust Baltoscandali festivalil toetab Prantsuse Instituut Eestis.
The New Gospel
Film
Millest peaks Jeesus jutlust 21. sajandil? Kes oleksid tema jüngrid? Ning kuidas reageeriksid tänapäeva ilmaliku ja vaimse võimu kandjad ühe inimajaloo mõjuvõimsama prohveti ja sotsiaalrevolutsionääri tagasitulekule ja provokatsioonidele?
Filmi tegevus on viidud Itaaliasse Matera linna, kus nii Pasolini kui Gibson on filminud üles oma legendaarsed filmid Jeesuse elust. Režissöör Milo Rau ühes oma meeskonnaga naaseb evangeeliumi lätete juurde ning kujutab seda kui kogu tsivilisatsiooni kannatuslugu.
Ühes Kameruni poliitilise aktivisti Yvan Sagnetiga elustab Milo Rau piibliloo, mis ei saaks olla praeguses hetkes aktuaalsem. Nende loodud poliitiline liikumine “The Revolt of Dignity” (Ülestõus väärikuse eest) võitleb üle Vahemere Euroopasse saabunud migrantide õiguste eest, kes satuvad Lõuna-Itaalia tomatipõldudele orjatööle ja elavad getodes ebainimlikes tingimustes. Tulemuseks on autentselt poliitiline, kuid ühteaegu ka teatraalne ja filmilik 21. sajandi Uus Evangeelium. Solidaarsusmanifest kõige vaesematele, ülestõus inimlikuma maailma eest.
R, 8.07 18.30 Kino
L, 9.07 19.00 Kino
Pikkus 110 min
Filmil on eesti- ja ingliskeelsed subtiitrid
Osades Yvan Sagnet, Papa Latyr Faye, Samuel Jacobs, Yussif Bamba, Jeremiah Akhere Ogbeide, Mbaye Ndiaye, Kadir Alhaji Nasir, Ali Soumaila, Vito Castoro, Marie Antoinette Eyango, Anthony Nwachukwu, Mohammed Souleiman, Alexander Kwaku Marfo, Blessing Ayomonsuru ja paljud teised; ja Marcello Fonte, Enrique Irazoqui, Maia Morgenstern; hääl ja laulud Vinicio Capossela.
Idee, tekst ja režii Milo Rau; produtsendid Arne Birkenstock, Olivier Zobrist, Sebastian Lemke; kunstnik Thomas Eirich-Schneider; dramaturgia & montaaž Katja Dringenberg; dramaturgia & idee Eva-Maria Bertschy; dramaturgia & režissööri assistent Giacomo Bisordi; kujundus & kostüümid Anton Lukas, Ottavia Castellotti; originaalmuusika Marco Teufen, Julian Joseph Sound; montaaž Guido Keller, Dieter Lengacher; produktsioonijuht Elisa Calosi, Laryssa Stone; tõlge eesti keelde Mart Rummo.
Produktsioon fruitmarket, Langfilm & IIPM – International Institute of Political Murder; kaasproduktsioon SRF Schweizer Radio und Fernsehen / SRG SSR, ZDF; koostöö ARTE koostöös Fondazione Matera Basilicata 2019, Consorzio Teatri Uniti di Basilicata ja Teatro di Roma; toetajad Film- und Medienstiftung NRW, Bundesamt für Kultur (BAK), Zürcher Filmstiftung, DFFF - Deutscher Filmförderfonds, Kanton St.Gallen Kulturförderung / Swisslos, BKM - Die Beauftragte der Bundesregierung für Kultur und Medien, Volkart Stiftung, Suissimage Kulturfonds
Portaal
Kaasaegses ühiskonnas laseme masinatel oma mugavusele nii lähedale jõuda, et neist saab peaaegu üks osa meist. Anname oma autole nime, meil on nutikas külmkapp, tolmuimeja, mis teeb oma tööd ilma meieta jne. Kas me saame aga olla osa masinatest? Kas me saame üheks masina või selle vibratsiooniga? Kas me peaksime inimestena olema kindlas meeleseisundis, et saaksime lasta end masinaga "sünkrooniseerida", või juhtub see alateadlikult?
Installatsiooniga “Portaal” loovad Renzo van Steenbergen ja Kristjan Pütsep areneva keskkonna, kus mitmed iseseisvad skulptuurid juhivad ruumis heli ja pildi (valguse) vibratsiooni. Masinate tekitatud vibratsioonid moodustavad koos harmoonia ja disharmoonia, mis täidavad kogu ruumi.
Festivali ajal on “Portaal” ruumis, kus külastajatel on võimalus lasta meelel puhata, saada üheks vibratsiooniga ja end välja häälestades uuesti häälestada.
6.–9.07 18.00–23.00
Asukoht: Proovisaal
Keel ei ole takistuseks.
Autorid Renzo van Steenbergen ja Kristjan Pütsep; toetab Eesti Kultuurkapital; koostöös: eˉlektron
72 päeva
Teatavasti reisis noor ameerika naisajakirjanik Nellie Bly 1889. aastal 72 päevaga üksinda ümber maailma, märkides sellega globaliseerumise algust, Briti impeeriumi taganemist ja Ameerika tõusu. Vastupidiselt ootustele polnud Bly ümbermaailmareis aga eriti sündmusterohke, tema reisimärkmeid lugedes tundub kogu kaasaegne reisimeetod kui kogum tähenduseta rituaale, tekitades küsimusi reisi kui sellise võimalikkusest ja vajalikkusest.
Bly füüsilist kogemust ja ettevõtte tühisust realistlikult jälgides hakkasime lugema oma 72 päeva proovisaalis. Tagasi vaadates oli see päris pikk reis. Ettearvamatult oleme ekselnud kohtades, kuhu ei lootnud sattuda. Samas leiab kõik reisi jooksul kogetu lõpuks laval oma koha. Meiegi reisimuljeid võib võrrelda möödalibiseva pildijadaga. Samas tekitab see terava vajaduse mõnd neist kasvõi põgusalt kinni püüda. Olla haaratud millestki, millel on lõhn ja kuju, mälu ja tähendus.
„72 päeva” on reis läbi piltide, mis peegeldavad naiseliku kohalolu erinevaid varjundeid. Samas ei püüa see lavastus määrata naiselikkuse olemust, vaid pühitseb uljalt sellesse kätketud vastuolusid, lubades tekkivate assotsiatsioonide vool kanda end kindlaksmääratust kaugemale.
„Nii nagu reisimisel, nii on ka lavastuses kogu maailm korraga kohal. Millise suuna täpselt reisija valib, millisesse olukorda satub, sõltub reisija huvist ja tähelepanust.Tempo on keritud nii kiireks, et aega enam ei märka. On antiikajast pärit tegelasi ja stseene, on kesk- ja nüüdisaegseid tüüpe, on vaeste rajooni elanikke ja on kõrgklassiseltskond, on intellektuaalid ja on rumalukesed, on litsid ja on imetavad emad, on politseinikud ja on vangid. Kõik on kohal.” (Madis Kolk ja Kaja Kann).
L, 9.07 22.30 Suur saal
P, 10.07 16.30 Suur saal
Kestus 120 min
Keel ei ole takistuseks
Etendusele ei pääse ratastooliga
Autorid ja lavastajad Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo; keha dramaturgia Giacomo Veronesi; laval Liisa Saaremäel, Keithy Kuuspu, Rea Lest, EMTA lavakooli 31. lend Lauren Grinberg, Hanna Brigita Jaanovits, Hele-Riin Palumaa, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Astra Irene Susi; valgus Siim Reispass; heli Raido Linkmann
Toetajad Eesti Kultuurkapital, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia & Heldur Meerits
Inferno
„Inferno“ on robotlik osalusetendus, mis on inspireeritud põrgu eri tasandite kujutamisest, nagu seda on kirjeldatud Dante „Põrgus“ või kohtab Singapuri Haw Par Villa teemapargis „Kümme põrgukohut“.
Etenduse eripära seisneb selles, et külastajatele, kes on end vabatahtlikult välja pakkunud, paigaldatakse tantsuks robotrakmed, mis juhivad nende käsi sünkroniseeritult muusika ja valgusega. Seeläbi muutub üks grupp publikust aktiivseks osaks etendusest. Kord on osalejatel vabadus liikuda; kord on nad osaliselt või täielikult allutatud süsteemile ja sunnitud liigutama/reageerima süsteemi tahte kohaselt.
Külastajad, kes soovivad etendusest osa võtta, kandes tantsu ajal eksoskeletti, on teretulnud ostma OSALEJA pileti. Tähelepanu: osalejatel palutakse saabuda etendusele 30 minutit varem, et valmistada nad ette ning juhendada, millised on ohutusnõuded. Samuti palume osalejatel allkirjastada kinnituskirja, mis vabastab korraldaja vastusest. Osaleja peab olema keskmist kasvu, vähemalt 18-aastane, hea tervisega ning ilma vastunäidustuseta (mõjuained, epilepsia, klaustrofoobia, rasedus vm). Kogu etendus kestab umbes üks tund, mille jooksul tuleb 24 osalejal kanda 30minutilises vahetuses eksoskeletti, mis kaalub 20 kg.
VAATAJA pileti omanik saab osaleda tantsuõhtul tavakülastajana.
Lisainfo: Getter Marii Kalvik / korraldus@rakvereteater.ee
R, 8.07 23.55 Angaar
L, 9.07 16.00 Angaar
L, 9.07 22.30 Angaar
Keel ei ole takistuseks
Kestus 60 min
Hoiatus: kasutatakse lavasuitsu ja stroboskoopilisi efekte
Idee, robotid, valgus ja heli Bill Vorn, Louis-Philippe Demers; elektroonika Martin Peach; produktsiooni abi Canada Council for the Arts; kaasproduktsiooni abi ACREQ-Elektra, La Maison des Arts de Créteil, Arcadi (Paris), Le Conseil des arts et des lettres du Québec.
Baltoscandali etenduste toimumist toetab Raum OÜ.
Esimene tants. Viimast korda. Rakvere
„Esimene tants. Viimast korda“ on Henri Hüti, Paide Teatri ja Kanuti Gildi SAALi koostöös sündinud lavastus, mis toob lavale liikuma ning mälestusi avama grupi kohalike inimesi, kes kõik on vanemad kui 63 aastat. Lavastuse fookuses on tants, esimene ja viimane. Lavastuse Rakvere versiooni kohalike osalejatega korraldab festival Baltoscandal.
Kuidas aeg meid muudab. Kuidas keha ajas muutub. Kuidas see, mis 18-aastasele on lihtne, on 79-aastasele väljakutse. Kuidas tegelikult ei muutu midagi.
Kõike raamib tants. Täpselt nagu meie eludeski. Esimestest tantsudest lasteaias ja koolinoorte tantsupidudel, koolilõpuballide ja reivideni, pulmavalsi ja presidendi vastuvõtuni. Esmakordsuse tunnistamise unikaalsus on unustamatu ning millegi viimast korda tegemisel väga tähenduslik koht meie isiklikes ajalugudes. Viimane on otsus, sest mis saakski tulla pärast viimast?
Nüüd, pool sajandit hiljem, esitub esmakordusus viimast korda. See on tants. See on lavastus, mis pole noor ega vana. See on inimlik. See on lõbus. See on kaif. See on elu! See on uus algus.
Selles lavastuses tantsivad koos minevik ja olevik. Mälestused ja praegune hetk. Kehad, mis on kogenud aja möödumist ja rõõm, mis ei tunne aja kammitsaid. Nagu kirjutas kunagi Juhan Viiding: “päevad läevad tihti elu tundub kibe / aga tantsupõrand ikka püsib libe / sest me sinuga ei unustada saa / seda valget ööd mil õpetasid sa: / sa võta kallim 2 kilo steariini / 3 kilo talki 5 kilo parafiini / see pulber puista tantsupõrandale maha / seda asendab ka mesilasevaha”
N, 7.07 16.30 Valge saal
R, 8.07 16.30 Valge saal
Kestus 90 min
Eesti keeles
Lavastaja Henri Hütt; dramaturg Jan Teevet; kunstnik Nele Sooväli; helikunstnik Roland Karlson; valguskujundaja Kermo Pajula; Produtsendid Paide Teater, Kanuti Gildi SAAL; “Esimene tants. Viimast korda. Rakvere” versiooni korraldab festival Baltoscandal.
Osalised Riho Hütt, Jaak Jalakas, Malle Piibemaa, Imbi Pärna, Raivo Riim, Kai Rohumäe, Ene Saaber, Hillar Saarmann, Milvi Saarmann, Niina Vaher.
Lavastust toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium. Erilised tänud: Rene Köster, Jüri Nael.
ÜLESKUTSE
Lavastus “Esimene tants. Viimast korda.” otsib etendajaid. Otsime 13 Virumaa inimest, kes oleksid valmis osalema kahe nädala pikkuses prooviprotsessis ja kahel etendusel. Proovid toimuvad juuni lõpus ja juuli alguses, etendused 7. ja 8. juulil festivalil Baltoscandal.
Seekord on otsingul ka üks kindel kriteerium - nimelt ootame projektiga liituma inimesi, kes on vähemalt 63-aastased. Olgugi et tegemist on tantsulavastusega, ei ole füüsiline vorm sugugi määrav! Oluline on tegutsemistahe!
“Nagu nimigi ütleb, saab tegemist olema väga tähendusliku tantsulavastusega, milles osalejad meenutavad oma esimesi kokkupuuteid tantsuga. Samuti leiame koos vastuseid küsimustele, milline oli tantsu roll pool sajandit tagasi ning milline on see praegu. Mõte millegi viimast korda tegemisest kõlab põnevalt dramaatiliselt. Aga “viimane” ei pea tingimata tähendama lõppu. Viimane saab olla otsus. Uus avanemine,” ütleb lavastaja Henri Hütt.
Kahenädalase prooviprotsessi jooksul räägitakse lugusid, liigutakse ja mõeldakse tantsust, samuti toimub kolm töötuba, mida juhendavad erinevad professionaalsed liikujad ja tantsukunstnikud.
Projektis osalemine on tasustatud.
Kui tunned, et oled huvitatud, aga tahaksid rohkem infot, siis helista või kirjuta Rakvere Teatri dramaturgile, lavastuse osaliste koordinaator Triinu Sikule (+37253424940 / triinu@rakvereteater.ee).
Kuldajastu
21. sajandi koidikul sütitab enamikku maailma rahvastikust jätkuvalt kuldajastu miraaž, lõpmatu külluse utoopia, mis on kättesaadav kõigile. Ülimaks eesmärgiks, mille poole püüelda, on seatud nn igavene kevad, mis Prantsusmaa 30-aastase majanduskasvu ajal aastatel 1945–1975 („Trente Glorieuses”) tundus olevat kõigile kättesaadav. Tööstusriikides tekkis sel rahvaste emantsipatsiooniperioodil enneolematut rikkust loov laiapõhjaline keskklass. See ülemaailmne liikumine sai jõudu nii universaalseks muutuvast palgatööst, massitarbimise arengust kui vaba aja tegevuste tähtsuse tõusust.
Lavastustetriloogias „Golden Age” („Kuldajastu”) seavad Igor Cardellini ja Tomas Gonzalez giidituuridel kahtluse alla meie ajastu alused ja põhiväärtused. Vaatajad palutakse külastama kaubanduskeskust (teistes versioonides ka panka ja administratiivkontoreid) nii, nagu turistid käivad mööda arheoloogilisi leiukohti. Tavaliselt on sellised funktsionaalsed kohad linnades peaaegu nähtamatud ning ei tõmba erilist tähelepanu. Siiski on just need kohad kaasaegse üleilmastunud maailma sõlmpunktideks.
Nende igas linnas leiduvate ja meie kaasaega iseloomustavate hoonete arhitektuurile põhinedes on loodud tänapäeva arhitektuuriline triloogia, mis toob välja kapitalismi hilisajaloo kolm raskuskeset – rahanduse, palgatöö ja tarbimise. Rakverre jõuab triloogia viimane, tarbimisele keskenduv osa.
Me rändame läbi nende kohtade erinevate kihtide, kogeme, millist mõju nad meile avaldavad ja näeme paljastumas meie postindustriaalse Lääne ühiskonna korraldust. Erilise tähelepanu alla on võetud kohaliku ja globaalse suhe ning erinevad ajastu sõnumid, mis kantud neile seintele.
N, 7.07 14.30 Põhjakeskuse peasissepääs
N, 7.07 17.30 Põhjakeskuse peasissepääs
R, 8.07 14.30 Põhjakeskuse peasissepääs
R, 8.07 17.30 Põhjakeskuse peasissepääs
L, 9.07 14.30 Põhjakeskuse peasissepääs
L, 9.07 17.30 Põhjakeskuse peasissepääs
Kestus 70 min
Eesti keeles
Etendusele ei pääse ratastooliga
Idee, tekstid Tomas Gonzalez, Igor Cardellini; giid Riina Maidre; assistent Pierre-Angelo Zavaglia; produtsent ja külalisetendused Sarah Gumy; dramaturgiline koostöö Adina Secrétan; tõlge Külli Seppa; taustauurimus Kristo Kruusman. Etendusi Baltoscandalil toetab Põhjakeskus; täname Tiiu Onga ja Raivo Puusepp; produktsioon K7 Productions, Théâtre de Vidy-Lausanne; Produktsiooni abi Kunstencentrum Vooruit, Ghent; KANAL-Centre Pompidou, Brussels; ja / and Canton de Vaud, Ville de Lausanne, Loterie romande, Pro Helvetia – Fondation suisse pour la culture, Fondation Nestlé pour l’Art, Fondation Ernst Göhner, Fondation Jan Michalski, Fonds culturel SSA.
Sihtkoht teadmata 12 HMR
Destination Unknown 12hmr
21. juunil 2022 toimus siin - Carola baaris - Rakvere Reaalgümnaasiumi 48. Lennu 12. klasside lõpupidu. Kohal olid peaaegu kõik. Töötas baar, nad pidutsesid ja tantsisid. Nad suudlesid inimesi, keda varem pole suudelnud. Küsisid DJ puldist lemmiklugusid ja viisid läbi peoprogrammi, mis koosnes erinevatest üllatustest. Mängis nende endi koolibänd Kunnelistid, samas keegi juba magas vetsunurgas. Hommikul sai pidu läbi. Osad läksid veel Olerexi, aga see pole enam oluline.
Oleme palunud peolised naasma Carola baari, nii nagu see neist maha jäi. Peol sündinud mängulised elemendid ja seigad on nüüdseks asetatud Carolasse performatiivse installatsiooni kujul.
Seda ruumi nüüd jagamegi - füüsilist ruumi, milles leidis aset see kollektiivne kogemus; kui ka väljendusruumi, milles mänguliselt tegelda erinevate lõpetajate jaoks põletavate küsimustega: Mis hetk see on? Mis sai läbi ja mis saab edasi? Mis on see mittevabatahtlik kooslus, milles viibisime 3 aastat ja nüüd vabatahtlikult meenutame?
Võtame kokku ja anname hinnanguid. Miks mitte.
Lilled on närtsinud ja tegelikult see hetk koos nendega.
Sa võid seda hetke mäletada, aga ma ei usu sind.
Instagram: DestinationUnknown12hmr
Lõpetajad: Kermo Aart, Erik Aart, Anete Budrikas, Erling Eding, Ott Isakar, Andra Kirs, Ere Mai Kool, Katre Kotiesen, Marko Kuhi, Henri Lukas Lepik, Õnne-Elisabeth Maripu, Kristiina Nasikovski, Lilian Orgus, Kaupo Pikhof, Taavi Laur Plotnik, Karoliina Puusaar, Hannaliisa Rebane, Rasmus Remiküll, Romet Ritari, Dmytro Umantsev, Kadri-Ann Väärsi, Melany Virkala
Kunstnikud: Liisa Saaremäel ja Emer Värk
Heli: Kirill Havanski
DJ: Taavi Laur Plotnik
Tehniline produktsioon: Kristiina Tang
Korralduslik tugi: Tõnis Veelmaa
K, 6.07 18:00 Carola, Kuke 3
N, 7.07 18:30 Carola, Kuke 3
Kestus 90 min
Eesti keeles
Etendusele ei pääse ratastooliga
Save the Last Dance for Me
Lavastuses „Save the Last Dance for Me” on kunstnik Alessandro Sciarroni koos tantsijate Gianmaria Borzillo ja Giovanfrancesco Gianniniga võtnud ette Bologna’st pärit tantsu Polka Chinata. Tegu on rituaalse tantsuga, mida on algselt tantsinud vaid mehed. Tantsu traditsioon läheb tagasi 1900ndatesse ning on füüsiliselt nõudlik ja akrobaatiline – esitajad keerutavad teineteist emmates tantsu, selle ajal peaaegu põlvedega maad puudutades.
Lavastus on loodud koostöös Giancarlo Stagniga, kes on Filuzzi tantsu (Bologna piirkonnast pärit peotants) meister. Tema on omandanud oskused ja teadmised iidsest traditsioonist läbi dokumentaalmaterjalide, mis pärinevad 1960ndatest. Sciarroni omakorda avastas selle tantsu 2018. aastal, kui kogu Itaalias oli vaid viis inimest, kes seda tantsu edasi kandsid. Seetõttu tehakse lisaks etendusele festivalil ka töötuba, et jagada ja taaselustada seda populaarset, ent hävimisohus tantsutraditsiooni.
R 8.07. 15:30 AULA
R 8.07. 18:00 AULA
L 9.07. 18:00 AULA
Workshop: L 9.07. 14:00 AULA
KÕIK TASUTA. Workshopile registreerimine: triinu@rakvereteater.ee
Rakvere Gümnaasiumi aula asub aadressil Vabaduse 1.
Keel ei ole etendustel takistuseks, workshop on inglise keeles
Kestus 30 min, workshopi kestus 120 minutit
Idee Alessandro Sciarroni; laval Gianmaria Borzillo ja Giovanfrancesco Giannini; loominguline koostöö Giancarlo Stagni, Aurora Bauzà, Pere Jou (Telemann Rec.); kujundus Ettore Lombardi
Produktsioon corpoceleste_C.C.00 #, MARCHE THEATRO Teatro di Rilevante Interesse Culturale; kaasprodutsendid Santarcangelo Festival, B.Motion, Festival Danza Urbana
Uncanny Valley
Me oleme harjunud mõtlema robotitest kui masinatest, mille eesmärgiks on täita ülesandeid tõhusalt ja täpselt. Saksa tööstuses näevad nad harva inimeste moodi välja – et vältida emotsionaalseid probleeme. Aasias vastupidiselt on humanoidroboteid arendatud juba mõnda aega, näiteks hooldajate ja seksuaalpartneritena. Väline sarnasus inimestega muudab masinate aktsepteerimise lihtsamaks. Kuid siiski – kui masin on inimesele liiga sarnane, hakkab tekkima usaldamatus – mis on inimene ja mis masin? Jaapani robotite uurijad kutsuvad seda kummalist nähtust nimega „uncanny valley”, eesti keeles “õõvaorg” või „võõrastamise org”. Lavastus „Uncanny Valley” vaatleb rahutustegevat vastasseisu inimese ja roboti vahel olukorras, kus piir aina hägustub.
Stefan Kaegi, teatritrupi Rimini Protokoll juht, töötas lavastuse „Uncanny Valley” tarbeks esimest korda trupi ajaloos koos näitekirjanikuga: kirjanik Thomas Melle lubas teha endast humanoidroboti. Android võtab lavastuses autori koha ning küsib – mida tähendab see originaalile, kui koopia võtab tema koha üle? Kas originaal õpib läbi elektroonilise teisiku ennast paremini tundma? Kas originaal ja koopia võistlevad omavahel või aitavad teineteist?
Stefan Kaegi on toonud lavale dokumentaallavastusi, kuuldemänge ja kohaspetsiifilisi lavastusi erinevate kooslustega, mis tihti viitavad majanduslikele suhetele ja nende inimmõjule. Näiteks on ta tuuritanud lavastusega, kus osalesid kaks Bulgaaria rekajuhti ja teinud lavastuse inimestega, kel pole enam kaua jäänud elada. 2014. aastal osales Rimini Protokoll Talveöö Unenäo festivalil lavastusega „Remote Tallinn”.
2007. aastal pälvis Rimini Protokoll Fausti teatriauhinna ning 2008. aastal Euroopa auhinna „New Realities in Theatre“, 2011. aastal saadi hõbelõvi Veneetsia teatribiennaalil.
L, 9.07. 16:00 Väike saal
L 9.07. 21:00 Väike saal
P 10.07. 15:00 Väike saal (LISAETENDUS)
Inglise keeles, eestikeelse tõlkega
Kestus 60 min
Idee, tekst ja lavastus Stefan Kaegi; tekst, keha ja hääl Thomas Melle; tehnika Evi Bauer; animatroonika Chiscreatures Filmeffects GmbH; silikoonpea tootmine ja viimistlemine, jumestus ja soeng Tommy Opatz; dramaturg Martin Valdés-Stauber; videokujundus Mikko Gaestel; muusika Nicolas Neecke; produktsioonijuht Rimini Protokoll, väljasõidul Rimini Protokoll Monica Ferrari, Epona Hamdan; valguskujundus, väljasõidul Robert Läßig, Martin Schwemin, Lisa Eßwein; heli- ja videokujundus, väljasõidul Jaromir Zezula, Manuela Schininá, Nikolas Neecke. Tõlge eesti keelde Mario Pulver.
Lavastuse on originaalis produtseerinud Münchner Kammerspiele; kaasproduktsioon Berliner Festspiele / immersion, Donaufestival (Krems), Feodor Elutine (Moskva), FOG Triennale Milano Performing Arts (Milano), Temporada Alta – Festival de Tado de Catalunya (Girona), SPRING Utrecht; Eesti etenduste toetaja Goethe instituut.
Lavastusõigused Rowohlt Theater Verlag, Reinbek bei Hamburg
The History of Korean Western Theatre
Dokumentaallavastuses „The History of Korean Western Theatre” uurib Jaha Koo Lääne teatritraditsiooni mõju Korea teatrile. Hamartia triloogia viimases osas keskendub lavastaja tulevikule. Lõuna-Korea noorele generatsioonile mõeldes proovib ta murda enesetsensuuri traditsiooni ja nö hea näo tegemise tava. Ainult ajaloo autentsele versioonile tuginedes saab ta anda järgmisele põlvkonnale üle tulevikku.
2008. aastal tähistas Korea teater oma 100 aasta juubelit ning seoses sellega taipas Korea teatritegija ja helilooja Jaha Koo, et Korea teatritraditsioonile ei ole tegelikult ruumi: see, mida peetakse Korea teatriks, on mõjutatud suuresti Lääne teatrikaanonist. Kuid miks on korealased nii uhked selle Lääne tõlgenduse üle? Ja miks viitavad kõik järjepanu Shakespeare’ile? See tõstatab küsimusi traditsiooni, enesetsensuuri ja autentsuse kohta.
Piinliku täpsusega näitab Jaha Koo mineviku traagilist mõju korealaste eludele, eemaldab katte nendelt pisikestelt mõradelt kaasaegses konfutsianismis – ideoloogias, mis määratleb jätkuvalt Lõuna-Korea erinevate põlvkondade vahelist moraalisüsteemi, eluviisi ja sotsiaalseid suhteid.
Nii nagu triloogia esimesed kaks osa „Lolling & Rolling” ja „Cuckoo”, mis keskendusid Lõuna-Korea minevikule ja olevikule, on „The History of Korean Western Theatre” intelligentne dokumentaallavastus, kus Jaha Koo põimib isiklikud lood ühte ajalooliste, poliitiliste ja sotsioloogiliste faktidega. Lavastus kajastab teemasid, kus Ida ja Lääne kultuur kokku põrkavad, olgu näiteks siis keelekida lõikamine, et näha välja läänelikum või Lääne kõrgete maksude ränk mõju makromajandusele.
K, 6.07 20.00 Väike saal
N, 7.07 19.00 Väike saal
Kestus 60 min
Korea keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega
Idee, tekst, lavastus, muusika & video Jaha Koo; esitajad Jaha Koo, Seri & Toad; dramaturg Dries Douibi; stsenograafia ja joonistused Eunkyung Jeong; kunstiline nõuandja Pol Heyvaert; tehnikud Korneel Coessens, Jan Berckmans, Bart Huybrechts, Koen Goossens (& Jonas Castelijns); riistvara muutmine Idella Craddock; uurimistöö Eunkyung Jeong & Jaha Koo; uurimistöö assistent Sang Ok Kim; intervjuud Jooyoung Koh, Kiran Kim & Kyungmi Lee; produtsent CAMPO; kaasprodutsendid Kunstenfestivaldesarts (Brussels), Münchner Kammerspiele, Frascati Producties (Amsterdam), Veem House for Performance (Amsterdam), SPRING performing arts festival (Utrecht), Zürcher Theaterspektakel, Black Box teater (Oslo), International Summer Festival Kampnagel (Hamburg), Tanzquartier Wien, wpZimmer (Antwerp), Théâtre de la Bastille (Paris) & Festival d’Automne à Paris; Residentuur / residencies Kunstencentrum BUDA (Kortrijk), wpZimmer (Antwerp), Decoratelier Jozef Wouters (Brussels), Doosan Art Center (Seoul); tugi Beursschouwburg, Vlaamse Gemeenschapscommissie & Amsterdams Fonds voor de Kunst. Tõlge eesti keelde Maarja Aaloe.
CAMPO-t toetab Genti linn ja Flaami kogukond.
The Island (Live A/V)
Audiovisuaalne kontsert „The Island” on helilooja Franck Vigroux ja videokunstnik Kurt d’Haeseleeri vahelise koostöö viimane tulemus. See duo on pikka aega püüelnud ühise kunstilise keele leidmise suunas ning loonud sünesteetilisi kogemusi, mil oleks oma identiteet. „The Island” on meeleline, seoseid loov ja elektrist laetud kogemus, mida inspireerisid mitmed lood saartest ja orgudest, mille saatus oli hüdroelektrijaamade tammide ehituse tõttu vee alla jääda, mis omakorda põhjustas suuri murranguid nii inimeste jaoks kui geograafias. Meenuvad Naussaci küla vee alla jäämine Lozères aastal 1980, Valentin Rasputini romaan „Farewell, Little Island" või Hiina Kolme Kuru tamm, mis on nii suur, et mõjutas maakera pöörlemise kiirust. „The Island” seab kahtluse alla ühe maailma asendamise teisega ning meie pimeda usu progressi. Terava elektroonilise muusika ja reaalsust kohandava videopildi koosmõjul avaneb viirastuslike nägemustega täidetud maailm ning tulemuseks on „vaimne rännak” läbi muteeruvate kohtade.
N, 7.07 23.59 Kino
Kestus 45 min
Keel ei ole takistuseks
Produktsioon Cie D’Autres Cordes; kaasproduktsioon Anis Gras, Werktank; toetajad Cie D’Autres Cordes; kaastoetajad Werktank koos Flaami omavalitsusega; residentuur Stuk (Leuven, BEL); Espace des Anges (Mende, FRA); Imago / VIDEOFORMES (Clermont-Ferrand, FRA). Tänud Folie Numérique (Paris).
Etendust Baltoscandali festivalil toetab Prantsuse Instituut Eestis.
The Well
Tahtmatu kuid paratamatu järjena oma 2017. aastal esietendunud soolotööle “Mademoiselle x”, esitleb Maria Metsalu koos tekstilooja Jaakko Pallasvuo, muusikuvOxhy ning etendaja Bosa Minaga oma uut lavastust "The Well" (“Kaev”). Metsalu eelnev lavastus “Mademoiselle x” näitlikustas Cotardi sündroomi kasutades zombistumist ja inimese autopiloodilist käitumist. Samuti janunes see paradoksaalselt ka inimliku läheduse, puudutuse ja kaastunde järele. Meeleheitlikult inimestevahelist sidet otsides rõhutas “Mademoiselle x” tegelikult nende eraldatust. "The Well" läheb selle ideega veel sammu kaugemale – kaasates publikut kaudsete agentidena teosesse, seab lavastus vaatajaid vastamisi nende kui kaasosaliste passiivsuse ning aktiivsusega. “Kaev” sisaldab endas kutset publikule, et tunnetada oma võimu, teadvustamaks, kuidas see mõjub korratult käituvale kehale ning lahket kutset võimalusele mitte jääda passiivseks tunnistajaks laval sündivale tunnete kaosele. Publiku tunnistavat pilku kujutletakse selles situatsioonis kliinilise pilguna. “The Well” peategelase jaoks on reaalsuse reeglid ja tähendused kadunud kuristikku ning saades teadlikuks oma lõplikkusest, on ärevus ja ontoloogiline ebakindlus leidnud koha nende asemel. Tal pole perekonda, sõpru ega sidemeid. Maailm oma keerukuses on muutunud koormavaks, mistõttu langetatakse ta kaevu oma nelja psühhoterapeudi poolt – need on AJ, Brian, Kevin ja Nick. Tema ülesandeks, lamades kaevupõhjas oma nahkdiivanil, on kirjutada ja anda maailmale tagasi struktuur. Ta on looja. Ta on maag ja alkeemik. Läbi selle traagilise kangelase narratiivse loo tegeleb mitte-narratiivne lavastus isikliku maailmalõpuga oma liminaalsuses. Lavastuse ruum muutub erootiliseks mõttemaailmaks – sisemiseks ja salajaseks ruumiks. See ruum saab vangistuseks vääralt käituvale ja reaalsusest eraldatud kehale, mis kuuleb asju, mida ei tohiks kuulda ja näeb asju, mida seal pole.
Maria Metsalu on eesti päritolu koreograaf ja kunstnik, kes lõpetas 2016. aastal Amsterdami Kunstiülikooli SNDO (School for New Dance Development). Metsalu loob visuaalseid performatiivseid teoseid, mis sõltumata valitud meediumist asetavad epitsentrisse tema enda keha. Ta käsitleb performatiivseid kogemusi ja kõrvalekaldeid kui võimalusi ning formaate, mille kaudu saab peegeldada asjade seisu ja innustada tegutsema nii ennast kui ka teisi, luues samal ajal kollektiivset mälu. Teda huvitab vaatajapositisoon ning viisid, kuidas seda vaidlustada, destabiliseerida või üldse kaotada. Metsalu töö püüab edendada hämarust ning laiendada tõlgendusi ja mõisteid, selle asemel et süstematiseerida neid selguseks. Ta käsitleb performance’it kui radikaalset ruumi, mis on võimeline looma uusi tähendusi ning vaatamis- ja nägemisviise. Lisaks oma soolotööle on ta rahvusvahelise kunstikollektiivi Young boy dancing group üks asutajaliikmeid ning on teinud koostööd ja esinenud teiste seas Tino Sehgali, Michele Rizzo, Nils Amadeus Lange ja Gelitiniga. Tema soolotöid on näidatud muuhulgas näiteks kaasaegse kunsti keskuses kim? Riias, Art In General galeriis (Performa17 raames New Yorgis), Kunstraumis Londonis, Nanterre- Amandieri teatris Pariisis, Kiasma teatris Helsingis, Alt_Cph18 kunstimessil Kopenhaagenis, FLAM Festivalil Amsterdamis, Les Urbaines festivalil Lausanne'is, Impulstanz festivalil Viinis, Tallinna Kunstihoones, 3hdFestivalil Berliinis ja Centre d'art contemporain – la synagogue de Delme’is.
R, 8.07 18.30 Spordikirik
L, 9.07 19.00 Spordikirik
Inglise keeles
Kestus 60 min
Idee Maria Metsalu; tekst Jaakko Pallasvuo, Maria Metsalu; heli Oxhy; etendajad Maria Metsalu, Bosa Mina; kunstnik Tarvo Porroson; dramaturgiline tugi Manuel David Scheiwiller, Nicolás Facundo Rosés Ponce; valgus Priidu Adlas, Henry Kash; tehniline tugi Henry Kasch, Kristiina Tang; fotod: „The well“, 3hd 2021: Harnessing Control, images by Ink Agop, © Creamcake; projektijuht Kaie Küünal, Eneli Järs; toetajad Eesti Kultuur Maailmas, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium; residentuuritoetus FABRIKKEN for Kunst og Design, Esitystaiteen Keskus, HIAP – Helsinki International Artist Programme, Nordic Culture Point; kaasprodutsendid Kanuti Gildi SAAL, Maria Metsalu; esietendus 20.12.2021, Kanuti Gildi SAAL; esimene showing 23.10.2021, Park Center Treptow.
Kas te olete oma kohaga rahul
Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri lavastus koostöös Artjom Astrovi, Oliver Kulpsoo ja Maria Arusooga on vaatest, ridadest ning ruutmeetri keskmisest hinnast. Mis on see, millest me oleme ilma jäänud? Aga see, millest unistame? Mis on see, mis laguneb ja mis on see, mida näeme oma viienda korruse aknast? Rulood ja koonduslaager, harmoonia ning aknaruut. Millest me mõtleme, kui me mõtleme kinnisvarast? Me mõtleme perspektiividest.
Mart Kangro on vabakutseline koreograaf, lavastaja, tantsija. Ta keskendub oma töödes inimkeha ja liigutuse tähenduslikkusele teatris kui semiootilises aegruumis ning lavasituatsiooni olemuslikele küsimustele. Tema lavastusi on esitatud olulistel festivalidel üle kogu Euroopa rohkem kui 20 riigis. Viimastel aastatel on ta toonud lavale ka töid draamanäitlejatega, kus ta ise esinejana lavale ei astu.
Juhan Ulfsak on näitleja ja lavastaja. Alates 1990ndatest on tema jõuline mängulaad ning kunstilised printsiibid kujundanud väga olulisel määral Eesti avangardteatri palet. Töötades Von Krahli Teatris nii näitlejana kui viimastel aastatel ka lavastajana on Ulfsak lähtunud anarhismist, pungist, dekadentsist, sürrealismist ja kontseptualismist, kuid tema loodud teater on rekontekstualiseerinud ka klassikalisemat sõnateatrit.
Eero Epner oli dramaturg Teater NO99s alates teatri asutamisest 2005. aastal. On teinud koostööd pea paarikümne lavastajaga, sh olnud korduvalt nii Kangro kui Ulfsaki lavastuste dramaturg.
Nende loomingulise koosluse eelmine lavastus “Workshop” oli Eesti Teatriauhinnad 2019 etenduskunstide auhinna laureaat.
R, 8.07 20.30 Suure saali rõdu – inglise keeles
L, 9.07 17.15 Suure saali rõdu – eesti keeles
Kestus 90 min
Etendusele ei pääse ratastooliga
Autorid-esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak, Eero Epner; dramaturg Maria Arusoo; valguskunstnik, tehniline direktor Oliver Kulpsoo; helikunstnik Artjom Astrov; projektijuht Annika Üprus, Eneli Järs; fotod Alissa Šnaider; kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL; toetaja Eesti Kultuurkapital.
Lullaby for Scavengers
Hällilaul raisasööjatele.
Hällilaul on rahustav laul.
Raisasööjad söövad surnud loomi.
Kim Noble´i eks-armuke ja kaas-saatejuht on vihane surnud orav.
Vihane surnud orav oskab rääkida.
See lavastus on päris naljakas.
See lavastus räägib suurtest tunnetest.
Näiteks sellest, et inimesed kardavad üksindust.
See räägib samuti meie soovidest ja unistustest.
Kim Noble on inglise kultuskoomik ja -kunstnik.
Ta elas kanalisatsioonitorus ja puu otsas.
Ta sai väga olulise inglise teatriauhinna.
Tema lavastused on naljakad, aga mitte orava meelest.
Tema lavastused räägivad samuti tõsistest asjadest.
Näiteks surmast ja sõprusest.
Kim Noble on tunnustatud koomik ja videokunstnik. Multidistsiplinaarne lähenemine on lubanud tal töötada nii teatris, televisioonis, filmis, kunstis kui komöödias. Kimi tööd on stiililt provokatiivsed ja humoorikad, et paljastada inimolemust – surm, seksuaalsus, sugu ja religioon on teemad, millel kallal noritakse, põimides omavahel tragöödia kuiva koomilisust ja absurdi. Kimil on tüdruku nimi ja ta ei lõhna enam kanepi järele. Ta oli üks pool kunstnike-koomikute duost Noble ja Silver, kes on pälvinud Perrier auhinna ja olnud nomineeritud BAFTA auhinnale. CAMPO`s on ta loonud koos Pol Heyvaert`i ja Jakob Ampe`ga Wild Life FM`i.
N , 7.07 22:00 Rahu hall
R, 8.07 22:00 Rahu hall
Kestus 60 min
Inglise keeles eestikeelsete subtiitritega
Autor ja esitaja Kim Noble; dramaturg Pol Heyvaert; tehnikud Koen Goossens, Korneel Coessens, Seppe Brouckaert, Saul Mombaerts & Orav; muusika DEEWEE; produtsent CAMPO Gent; kaasproduktsioon Schauspiel Leipzig, Kampnagel Internationales Sommerfestival Hamburg & Festival Actoral Marseille; eriline tänu Jeroen Vandesande, Toon Maillard, Michiel Tilley & minu ema. Tõlge eesti keelde Taavi Eelmaa.
Lavastus sisaldab stseene, mis võivad tunduda häirivad ja olla ebasobilikud alaealistele.
Flesh
Auto sõidab teelt välja ja satub kummalistele ja metsikutele aladele, mattudes kuhugi väljaspoole aega. Vähehaaval hakkab end paljastama selle koha topograafia, kus reaalsus paistab segunevat ebareaalsusega.
Juhindudes nii Inglise kirjaniku J.G. Ballardi loodud maailmadest (eriti teostes „Crash” ja „Concrete Island”) ja autoõnnetuse isiklikust kogemusest, uurib „Flesh” hetke, mis järgneb kokkupõrkele, silmapilku, mil aeg tundub peatuvat või laienevat. See on hetk, mil mõistus eraldab ennast kehast ning avaneb sürrealistlik vaatepilt. Sõidukite kered vormuvad liikuvateks objektideks, maanteesõlmedest saavad hiiglaslikud Golemid, automootorid paistavad hõljuvat jäävälja kohal. Mööda voolavate piltide ja aistingute mõjul kogeb vaataja midagi sarnast autojuhiga hetkel kui too siseneb tundmatusse sfääri... ühele viirastuslikule teekonnale. „Flesh”, mis asub elektroonilise ooperi ja audiovisuaalse kogemuse vahepeal, on muusikaline ja visuaalne kunstivorm, samas tantsu-/liikumislavastus, liikuv maal, mille tähendus selgub kogemusest ja läbi sellest tekkiva tunde.
Franck Vigroux on üks neist vähestest kunstnikest, kes on nii muusik kui lavastaja. Helilooja-etenduskunstnikuna on tal harukordne võimalus luua väga eripäraseid helimaastikke alates elektroakustilistest helidest kuni tööstusmürani, nii kaasaegset muusikat kui eksperimentaalset elektroonilist muusikat.
K, 6.07 22.00 Suur saal
N, 7.07 20.30 Suur saal
Vanusepiirang 14
Kestus 55–60 min
Keel ei ole takistuseks
Etenduses kasutatakse lavasuitsu
Autor ja muusika Franck Vigroux; Video Kurt d'Haeseleer; Koreograaf Myriam Gourfink; Esinejad Azusa Takeuchi, Céline Debyser; Dramaturg Michel Simonot; Lisavideo Olivier Ratsi; Peavalgustaja Perrine Cado; Tehnikajuht Carlos Duarte; Kostüümid Atelier Darwin.
Toetajad ja koostööpartnerid:
Produktsioon Cie d’autres cordes; levitaja Théâtre de Nîmes; kaasproduktsioon Théâtre l'Empreinte Brive/Tulle, Césaré CNCM Reims, La Muse en circuit CNCM Alfortville, Festival Aujourd’hui Musiques de l’Archipel, SN de Perpignan; Toetajad biennale Nemo/Arcadi Île-de-France, ADAMI, DICREAM, SPEDIDAM; Residentuur Espace des Anges Mende, Humain trop humain CDN Montpellier, Festival Aujourd’hui Musiques de l’Archipel, SN de Perpignan, Anis Gras Arcueil, Théâtre l'Empreinte Brive/Tulle. La Cie d’Autres Cordes; Toetavad Regional Council, DRAC Occitanie. Kaaskunstnik Théâtre de Nîmes.
Etendusi Baltoscandali festivalil toetab Prantsuse Instituut Eestis.
