LOND MALMBORG

99 Words For Void

/Eesti-Rootsi/

Meie fundamentaalsed väärtused on ohus! Selles lavastuses asuvad neid kaitsma kaks rüütlit teadmata, mis väärtused need tegelikult on. Nende reaktsioon ei ole eemaldumine super-Egost, mis on nad siiani toonud, vaid tolle häälitsuste ja käitumise imiteerimine. Korrates tuntud retoorilisi figuure, õpivad rüütlid kõnelema. Kõnelemise kaudu kohanevad nad ideoloogilise struktuuriga, mis selle keelega kaasneb. Tulemuseks on väidete ja vastuste retooriline tagasiside silmus, kus vastus pole kriitika, vaid lisandus väitele - nö dialektikata dialoog. Vaatajale avaneb ebamugavust tekitav tõsiasi - dialoog, harilikult süütu vestluse vorm, võib olla hoopis tsenseerimise vahend. Lavastus vaatleb humanismi ja sellele toetuva "euroopalike väärtuste" tausta ning jälgib, kuidas neo-liberaalne poliitika on "inimlikkuse ideoloogia" dissonantsi löönud - glitch, mis ideoloogilisi värdvorme ja võõrandumist toodab. See on lugu mugavast aga klaustrofoobilisest maailmast, kus utoopilised lootused on asendunud ihade ja soovidega, mis saavad koheselt rahuldatud näiteks värskelt röstitud kohviubade aroomiga.

Maike Lond Malmborg (1981) on teinud mõningaid äramärkimist väärivaid töid, mis on toonud talle mõningast tuntust. Tema karjäär algas suurepäraselt, kui tema lõputöö "Sirquit Garden(07)" nomineeriti René Coelho auhinnale Netherlands Media Art Instituudis. Järgnes veidi aastaid vaikust, kuniks 2009. aastal saavutas ta koos Riina Maidrega rahvusvahelise läbimurde kontsert-etendusega "Postuganda", mida hindas nii seksistlik kui ka queer/feministlik publik. Pärast seda tegeles ta siin-seal eri asjadega, kuni maagilise hetkeni, mil ta võitis Eesti Kultuurkapitali Grand Prix ulatusliku fiktsionaalse näituse "Manfred MIMi retrospektiiv" eest, mille korraldas kunstnike kollektiiv MIMprojekt, milles Lond Malmborg on asutajaliige. Pärast seda tuli allakäik, mil ta hakkas võõrastelt raha küsima ning mis päädis väga eduka loeng-etendusega "10 journeys to a place where nothing happens*", mis on aktiivselt Euroopas tuuritanud alates 2013. aastast ja jätkab tuuritamist ka 2016. aastal. Praegu ei ole tal millegi üle kurta.

Iggy Lond Malmborg (1987) on vabakutseline näitleja ja etenduskunstnik Malmöst (SWE). Kuigi klassikalise näitlejaharidusega (Malmö Teatriakadeemiast), kasutab ta erinevat esteetikat ja stiile nii soolodes kui koostöödes. Tema põhihuvi seisneb reaalse etendussituatsiooni olukorra kasutamises mudelina, millele rakendada lavastuse diskursust. Alates 2009. aastast teeb ta koostööd Johannes Schmit'iga (GER) duona White on White, mille etenduste seeriasse kuulub tänaseks juba kuus eraldiseisvat tööd. Seeria eesmärk on analüüsida kunstiruumides sisalduvaid sissearvamise ja väljaarvamise varjatud meetodeid. Selle asemel, et järgida trendi, kus vähemuste ajutise representatsiooni kaudu seatakse küsimuse alla teatrilised normid, soovivad nad standardit raamistades standardi enda haavatavaks muuta. Seeläbi esitades tihti kahe silma vahele jääva "näo võimu". Tema viimane soolo "b o n e r" esietendus 2014. aastal Baltic Circle festivalil Helsingis. Töö on alates 2015. aastast külastanud festivale ja etenduspaiku nagu AUAWIRLEBEN (Bern), Sophiensaele (Berliin), Bastard (Trondheim) ja Spielart (München) ning jätkab tuuritamist ka 2016. aastal.

Johan Jönson (1966) on Stockholmis resideeruv rootsi luuletaja ja näitekirjanik. Tema läbimurre saabus luulekoguga"Efter Arbetsschema" (2008), mille eest pälvis ta nii Aftonbladets'i kirjandusauhinna kui ka Põhjamaade Kirjandusauhinna Nõukogu nominatsiooni. Enne läbimurret oli Jönson avaldanud teosed "Collobert Orbital" (2006), "Virus" (2004) ja "I Krigsmaskinen", viiest teosest koosneva seeria: "Nod Noll", "Minnen av kroppar I rörelse och vila", "Karma inertia", "Transvektor", "Aggregat som muterar" (2001-2002). Ta on kirjutanud näidendeid Teatermaskinen'i teatrigrupile, sealhulgas triloogia "gränsmaterial ww4" (1999), "extasy +/- 0" (2001) ja "woyzekmaskinen" (2003). Albert Bonniers Förlag'is on ta avaldanud teosed "Monomtrl" (2005) ja "Restarkivet" (2007). Pärast läbimurret järgnesid "Livdikt" (2010), mis nomineeriti August Prize'ile, ning "med.bort.in" (2012), mille järgnes "mot.vidare.mot" (2014), lõputa ja puuduva sünteesiga tekst, montaaž, mis paigutub kättesaamatutele eluprotsessidele nii lähedale, kui võimalik.

Kalle Tikas (1974) on olnud teatriprojektidega seotud juba pea kaks kümnendit. Ta on loonud peamiselt heli- ja valguslahendusi teatris ja live-s, lisaks kirjutanud muusikat kaasaegsetele lavastustele. Aastaid on ta töötanud koos ZUGA ühendatud tantsijate ja MIMprojektiga, samuti muusikaliste kollektiividega BF ja Ringhold.

 


 

Idee, lavastus, esitus: Iggy Lond Malmborg, Maike Lond Malmborg

Dramaturgia: Johan Jönson

Tehnilised lahendused: Kalle Tikas

Tehniline tugi: Taavet Jansen, Revo Koplus

Projektijuht: Eneli Järs

Assistent: Mairika Plakso

Fotod: Tarvo Hanno Varres

Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Baltoscandal Festival, Dublin Theatre Festival, Théâtre national de Bordeaux en Aquitaine, Teaterhuset Avant Garden

Projekt on kaasprodutseeritud NXTSTP-i poolt, EL Kultuuriprogrammi toetusel.

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Residentuuritoetus: Põhja-ja Baltimaade mobiilsusprogramm

Koostöös: Inkonst

 


 

Esietendus: 11.11.2015, Kanuti Gildi SAAL

Kestus 95min

Etendus on inglise keeles. Etenduse ajal majast väljuda ei saa.

saal.ee/en/performance/2921

 


 

8. juuli  19.00-20.35   VÄIKE SAAL    VÄLJA MÜÜDUD

9. juuli  16.00-17.35   VÄIKE SAAL    VÄLJA MÜÜDUD