Performers

The Night of the Moles (Welcome to Caveland!)

/Prantsusmaa/

Lavastus Night of the Moles (Welcome to Caveland!) pakub publikule võimaluse saada osa allegoorilisest maailmast. Maailmast, mida asustab hiigelmuttide perekond ja kust leiab teisi maa-alusesse universumisse kuuluvaid olendeid. Tegu on fantastilise looma-allegooriaga. See maa-alune reis kätkeb endas „ökosoofilist“ sõnumit; see on lavastus, kus inimlikule vaatepunktile on vastukaaluks asetatud anorgaaniline ja loomne, elav ja mineraalne.

Quesne’i värskeimas lavastuses võib näha Swamp Club’i saaga järge, kus ohustatud kultuurikeskus koliti maa alla; ruumi, mis meenutab nii eelajaloolist grotti, tuumavarjendit kui ka Platoni koobast.

Sarnaselt ulmekirjanduse suurteostega, muudab Welcome to Caveland! teatri utoopiliseks eluruumiks, kus une nägemist ja teadvuse virgumist ei ole võimalik üksteisest eristada; lavastus püüab taasleida kollektiivse poeetilise kujutlusvõime sügavaid juuri, mis on mähitud filosoofilisse müüti.

Philippe Quesne (s. 1970) õppis kujutavat kunsti. Kümme aastat kujundas ta lavasid, oopereid ja näituseid. 2003. aastal lõi ta Vivarium Studio Company ja lavastas oma esimese lavastuse "La Démangeaison des ailes", mis põhines ära võtmiste ja maha kukkumiste aktidel.

Quesne jahib imepärast, tillukest ja viib äärmuseni igapäevase elu läbielamised ning inimkonna ja looduse vahelise suhte. Nagu lapsena, kui ta putukaid kogus, töötab ja uurib ta nüüd oma mikroskoobi all väikseid kogukondi. Ta kasutab lavakujundust nagu ökosüsteemi, kuhu ta lubab siseneda oma näitlejatel. Tema lavastused "La Démangeaison des ailes" (2003), "Des expériences" (2004), "D´après natuure" (2006), "L´Effet de Serge" (2007), "La Mélancolie des dragons" (2008), "Big Bang" (2010), "Swamp Club" (2013), "Next Day" (2014), moodustavad repertuaari, mis tuuritab kogu maailmas. Lisaks teatrilavastustele loob Quesne performance-id ning vaatemängulisi sekkumisi avalikes ruumides ja looduslikes kohtades. Lisaks sellele on tema installatsioone võimalik näha näitustel.

Philippe Quesne on Eestis eelnevalt üles astunud kahel korral: 2010. aasta Baltoscandalil etendus tema lavastus "Big Bang" ning 2014. aasta Augusti TantsuFestivalil "L`Effet de de Serge".

 


 

Idee, lavastus, lavakujundus: Philippe Quesne

Laval: Yvan Clédat, Jean-Charles Dumay, Léo Gobin, Sébastien Jacobs, Erwan Ha Kyoon Larcher, Thomas Suire, Gaëtan Vourc´h

Dramaturgiline koostöö: Léo Gobin, Lancelot Hamelin, Ismael Jude, Smaranda Olcese

Kostüümid: Corine Petitpierre, Anne Tesson (assistent)

Kunstiline ja tehniline koostöö: Marc Chevillon, Yvan Clédat, Elodie Dauguet, Abigail Fowler, Thomas Laigle

Produktsioon: Nanterre-Amandiers – centre dramatique national

Toetaja: Fondation d´entreprise Hermès programmi „New Settings“ raames

Kaasproduktioon: steirischer herbst (Austria), Kunstenfestivaldesarts (Belgia), Théâtre Vidy-Lausanne (Šveits), La Filature – Scène nationale (Prantsusmaa), Künstlerhaus Mousonturm (Saksamaa), Théâtre National de Bordeaux Aquitaine (Prantsusmaa), Kaaïtheater (Belgia), Centre d´art Le Parvis à Tarbes (Prantsusmaa).

Lavastus valmis koostöös organisatsioonidega: Groupe de recherche Behavioral Objects (Samuel Bianchini koordineerimisel), l'École Nationale Supérieure d'Architecture de Paris – Malaquais AAP (Art, Architecture, Politique) Atelier Jordi Colomer "Welcome to Caveland"

Projekti kaasprodutseerib NXTSTP Euroopa Liidu Kultuuriprogrammi toetusel.

 


 

Esietendus: 6.05.2016 Kunstenfestivaldesarts, Brüssel

Kestus: 120min

 


 

6. juuli  19.30-21.30  SUUR SAAL     OSTA PILET

 

Chekhov’s First Play

/Iirimaa/

“Mul ei ole mingit pistmist ei teatri ega inimkonnaga. Käigu nad kõik kuradile.” Anton Tšehhov

1917. aastal, Vene revolutsioonide keerises, pani Antoni õde Maria Tšehhov mitmed oma kadunud venna käsikirjad ja paberid Moskvasse pangakappi hoiule.

1921. aastal avasid Nõukogude õpetlased kapi ning avastasid sealt näidendi. Tiitelleht oli puudu. Näidendis, mille nad leidsid, on liiga palju tegelasi, liiga palju teemasid, liiga palju tegevust. Kokkuvõttes leiti, et see on lavastamatu. Nagu ka elu.

Dead Centre moodustati 2012. aastal Dublinis. Sinna kuuluvad Bush Moukarzel, Ben Kidd ja produtsent Matt Smyth. Trupiga on seotud kunstnikud Adam Welsh, Jason Booher ja Ailbhe Wakefield-Drohan. Praeguseks on Dead Centre teinud neli projekti: “Souvenir” (2012), “(S)quark!“ (2013), “LIPPY“ (2014: ajalehe “Irish Times” järgi parim lavastus, OBIE preemia) ja “Chekhov’s First Play”.

 


 

Lavastus: Bush Moukarzel, Ben Kidd

Tekst: Anton Tšehhov, Bush Moukarzel, Ben Kidd

Osades: Liam Carney, Breffni Holahan, Paul Reid, Rebecca O Mara, Clara Simpson, Dylan Tighe

Lavakujundus: Andrew Clancy


Helikujundus: Jimmy Eadie


Valguskujundus: Stephen Dodd

Eriefektid: Grace O' Hara


Kostüümikujundus: Saileóg O' Halloran


Produtsent: Matthew Smyth

Koostöös: Battersea Arts Centre ja Irish Arts Centre, New York

Kaasproduktsioon: Dublin Theatre Festival, Baltoscandal (Rakvere) ja TnBA (Bordeaux). Projekt on kaasprodutseeritud NXTSTP-i poolt, EL Kultuuriprogrammi toetusel. Lavastust toetab Irish Arts Council. Ringreisi toetab Culture Ireland.

 

 


 

Esietendus: 24.09.2015, Samuel Beckett Centre, Dublin              

Kestus: 70min

Etendus on inglise keeles.

deadcentre.org/

 

 


 

9. juuli  19.30-20.40    SUUR SAAL    VÄLJA MÜÜDUD

 

 

Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary

/Saksamaa/

Neljapealine kollektiiv Showcase Beat Le Mot asutati 1997. aastal Giessenis rakenduslikku teatriteadust õppinute poolt. See õppesuund moodustab uue saksa postdramaatilise teatri tuuma oma representatsioonikriitilise, teoreetilis-analüütilise profiiliga.

Asutamisest alates on grupp olnud seotud erinevate kunstiliste tegevusaladega, teatri kõrval on tegeletakse muusika, tele, muusikavideote, kujutava kunsti, kirjanduse, teaduse ja ürituste korraldamisega ja loetakse üheks rahvusvaheliselt oluliseks kaasaegseks performance-i teatrigrupiks.

Väidetavalt on olemas neli liiki teatrit, öeldakse sügavmõtteliselt ühes Brechti vaimus valminud näidendis: 1) teater, millel on midagi öelda ja on halvasti tehtud, 2) teater, millel ei ole midagi öelda ja on hästi tehtud, 3) teater, millel ei ole midagi öelda ja halvasti tehtud on, 4) teater, millel on midagi öelda ja hästi tehtud on. Milline teater meeldib Showcase-i kangelasele? „Mulle meeldib kõige enam teater, millel on midagi öelda ja mis on halvasti tehtud. – Sest seal tuleb sõnum kõige paremini esile.“

Natsisuperinimesed kaasavad koori, inglite ja trompetitega koori, et nad saaksid häälte abil edasi reisida. Koor peaks laulma Wagnerit, oskab aga ainult Verdit. “Ükskõik,” mõtlevad Natsisuperinimesed. Sest nende deviisiks on: ruumi teha. Nende vajadus värske õhu ja tühja ruumi järele on igasugusest vihkamisest tugevam. Natsisuperinimesed pühivad teelt kõik, mis nende vaatevälja satub, sest nad on aru saanud, et destruktsioon muudab maailma kordades lihtsamaks. Neil ei ole plaani, nad tahavad üksnes luua rohkem ruumi. Vääriti mõistmine ei tee neile vähimatki muret. Sellepärast näevad nad igal pool teid. Ja kuna nad igal pool teid näevad, peavad nad kõik oma teelt koristama.

(Põhineb Walter Benjamini artiklil “Destructive Character”)

 


 

Idee, teostus, lava ja kostüüm: Showcase Beat le Mot

Muusika: Albrecht Kunze

She Wolf Sharon: Sharon Smith

Kostüüm: Tanja Jesek, Clemens Leander

Konstruktsioonid: Christian Wenzel, Andrej Trofimoff

Video: Alexej Tscherny

Graafika: Anne Kube

Valgus: Sebastian Zamponi

Heli: Albrecht Kunze

Produktsiooni manager: Olaf Nachtwey

Produtsendid: Beat le Mot and the Neues Theater, Halle

Kaasproduktsioon: Neues Theater Halle

Toetajad: Federal Cultural Foundation Doppelpass Theatre Co-operation Programme

 


 

Kestus: 150min

 


 

7. juuli  22.30-1.00      KÜÜN    OSTA PILET

8. juuli  18.30-21.00   KÜÜN     OSTA PILET

NO42 El Dorado: klounide hävitusretk

/Eesti/

Ene-Liis Semperi lavastuses "El Dorado" lõbutsevad seitse klouni inimolemuse karidel. Lavastus käsitleb inimest paradoksina, kelle käitumist juhib süü ja lunastuse lõputu ringkäik. Lavastus on visuaalselt mitmekihiline ja mänguliselt ülevoolav, peegeldades maailma, milles me kõik täna elame.

Tarmo Jüristo: "Üks tumedamaid asju, mida ma NO99-s – ja vist üldse teatris – näinud olen. Väga võimas, täpne ja terav töö Ene-Liisilt ja trupilt (ma ei saa aru, kuidas Marika Vaarik ikka veel kogu aeg paremaks suudab muutuda), pluss väga muljetavaldav valgus ja heli. Väga huvitav lisandus ritta, kus varem ees "Tüdruk, kes otsis oma vendi" ning "Kõnts". Ja sellega seoses siit veel üks hoiatus: vaatama minnes jäta Ibseni- ja Tšehhovi-ootused koju.

Veiko Tubin: NO42 on üliäge õõv-rännak tegijate alateadvuses ja unenäos. Ja Marika Vaariku kloun on hüpe Savisaarest veel kõrgemale.

Tiit Ojasoo: Minu jaoks assotseerub El Dorado rohkem Ene-Liisi töödega kujutavas kunstis (kõige enam vast FF/Rew) kui ükskõik millise varemnähtud lavastusega.

Ene-Liisi lavastuses mängimine eeldab näitlejatelt ka näitlemist, õieti öeldes väga kõrget pilotaaži. Tavapärased näitlejamured, et kuidas üht või teist stseeni lahendada jäävad kõrvale, kuna see, mida mängida, on nii palju laiem, et mängi kuidas tahad, peaasi, et sa tead, millest räägid.

Iga inimene võib pea igast päevast nimetada hetki või olukordi, mida ei ole võimalik sõnadesse panna ja nende olukordade näitamiseks on vaja kunstilist kujundit. Just seda "El Dorado" pakubki. Mitte midagi üleliigset, et kirjeldada inimest ja tema otsuseid.

Teatrikeeleliselt on tegu kahtlemata millegi sootuks teistsugusega − kasutadades NO99 trupi võimekust, astutakse teatritegemises tundmatule maa-alale. See võib olla tupiktee ja võib ka olla millegi uue ja kõnekama algus. Selge ja otsustunud on see lavastus igatahes.

Meelis Oidsalu: Marika Vaarik on f***ing Ants Eskola!

 


 

Lavastaja-kunstnik: Ene-Liis Semper

Töö kehaga: Jüri Nael

Muusikaline kujundus: Lauri Kaldoja

Dramaturg: Laur Kaunissaare

Laval: Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Simeoni Sundja, Jörgen Liik

 


 

Esietendus: 22.12.2015, Teater NO99

Kestus: 115min

Etendus on eesti keeles, inglisekeelsete subtiitritega

no99.ee

 


 

7. juuli  18.00-20.00    RAHU HALL     VÄLJA MÜÜDUD

8. juuli  16.00-18.00    RAHU HALL     OSTA PILET

 

Lazyblood

/Island/

Lazyblood on Valdimar Jóhannssoni ja Erna Ómarsdóttiri kontserdiformaadis duett. Muusika kõrvutab elektroonikat raske metal muusikaga, lugude jutustamisega ja 80ndate õudusfilmide muusikaga, kus aeg kahe laulu vahel on sama oluline kui laulud ise ning teatraalne ja füüsiline osa on ekstreemne.

Lazybloodi on esitatud nii teatri, tantsu kui muusika festivalidel üle Euroopa, näiteks Kunstenfestivaldesarts'il Brüsselis, Les anticodes Brestis, Pneu festival Scene Salzburgis ja Kyoto experiment'il Jaapanis, aga teiste hulgas ka muusika festivalil Iceland Airwaves Reykjavíkis.

Me lubame, et iga publiku liige läheb koju naeratus näol ja soojus südames. Võimalik, et tegemist on elupäästva kogemusega.

Erna Ómarsdóttir lõpetas 1998. aastal PARTSi kooli Brüsselis, pärast mida töötas mitmete tunnustatud lavastajate ja koreograafidega nagu Jan Fabre, Sidi Larbi Cherkoui ja Ballet c de la B. Viimastel aastatel on ta loonud ja esitanud oma töid nii Islandil kui rahvusvaheliselt, nende hulka kuuluvad "IBM 1401 (a users manual)" (2002) ja "The Mysteries of love" (2006) koostöös helilooja Jóhann Jóhannssoniga. Ta on ka loonud ja lavastanud Iceland dance company'le,"We are all Marlene Dietrich FOR" (2005) koostöös Janes Janza'ga (Emil Hrvatin) ning koostöös Damien Jalet'ga ja Gabríela Fridriksdóttiriga "Transaquania (out of the Blue)" (2009) ja "Tranaquania-into thin air" (2010). 2008. aastal lõi ta koos muusiku Valdimar Jóhannssoniga tantsukompanii Shalala. Nende viimased tööd on "We Saw Monsters" (2011), "Teach us to outgrow our madness" (2009), "To the bone" (2013) ja kontsertetendus "Lazyblood".

Valdimar Jóhannsson on muusik ja helilooja, kes hiljuti alustas ka tantsukarjääri. Koos Erna Erna Ómarsdóttiriga loodudud Shalala kompaniis on ta osalenud mitmetes lavastustes, mis on ka rahvusvaheliselt tuuritanud. Ta on loonud muusikat Icelandic dance-company'le, Two dogs company'le ja Kris Verdonckile Brüsselis. Ta mängib ja loob muusikat Islandi punk rock bändile Reykjavik!.

 


 

Kontseptsioon, muusika, tekst: Erna Ómarsdóttir ja Valdimar Jóhannsson

Heli: Lieven Dousselaere

Produktsioon: Esther Welger-Barboza

 


 

Kestus: 60min

 


 

9. juuli  0.00-1.00  KULTUURIMAJA     välja müüdud

 

iFeel2

/Šveits/

Marie-Caroline Hominal on Raymonda, Marco Berrettini on Taylor. Tants algab…

Pärast lavastust "iFeel" (2009), mis väljendas viha kaasaegses ühiskonnas ning lavastust "Si, Viaggiare" (2010), mis püüdis tühistada olenditevahelist kommunikatsiooni, demonstreerib "iFeel2" mutatsioone, evolutsiooni ja metamorfoosi, mis kuulub individuaalsete ja sotsiaalsete "mullide" igapäevaellu. On tärkav vajadus küsida veelkord küsimust: miks oleme me siin, selles maailmas? Ja mis väärtust saame me edasi anda, kui sünnib elu. Berrettini on töötanud mitu aastat saksa filosoofi Peter Sloterdijki tekstide ja raamatutega. Lavastuse "iFeel2" jaoks on ta valinud 2010. aastal ilmunud raamatu "Sa pead oma elu muutma" ("Du mußt dein Leben ändern"). Seekordne tants ulatub akrobaatilise virtuoossuse ihalusest kuni vaimsemate hoovusteni, mis flirdivad psühhoanalüüsi, religiooni ja sisemise teadvuse, Jungi varjuga. Lavastus on segu sellest mitmete radadega elust. Muusika lavastusele on loonud popbänd Summer Music, kuhu kuuluvad Samuel Pajand ja Marco Berrettini. Nad tahtsid luua omaenda libreto, luua koreograafi muusikale ja mitte vastupidi.

""iFeel2" ehitab oma tugevused inimeste varjudest, veendumuses, et see sissevaade muudab meid helgemaks..." Marco Berrettini

Marco Berrettini huvi tantsu vastu algas 1978. aastal, kui ta võitis Saksa meistrivõistlused diskotantsus. Alates sellest otsustas ta arendada oma tehnikat tundides ja õpikodades jazzi, moderntantsu ja klassikalise balleti alal. Temas tärkas huvi saksa tantsuteatri vastu ja järgmised 10 aastat töötas ta Pina Bauschi mõjutustega, keskendudes eriti vormile, kuidas lavastus on loodud. Kohe pärast tantsudiplomi omandamist üritas ta Wiesbadenis luua enda truppi, kuid edutult. 1988. aastal allkirjastas Berrettini lepingu French dance company'ga ja seekord saatis teda edu. 1999. aastal tuli välja tema lavastus "MULTI(S)ME" Kampnageli teatris Hamburgis, mille järel teatridirektor Res Bosshart soovitas Berrettini 12-liikmelisel trupil nime muuta. Sündis *MELK PROD. Sellest ajast peale on Berrettini oma trupiga välja toonud enam kui 25 lavastust ning võitnud auhindu. Tema lavastuste hulka kuuluvad "iFeel" (2009), "Si, Viaggiare" (2011) ja duett "iFeel2" (2012). Kuid oma parimaks loominguks peab ta oma 6-aastast tütart Stellat.

Marie-Caroline Hominal sai tantsuõppe Šveitsi Professionaalses Balletikoolis Žürichis ning Londonis Ramberti balleti ja kaasaegse tantsu koolis. Tema tööd, peamiselt soolod või duod, on järgnevad: kolmikteos "Fly Girl" (2008), "Yaksu Exit Number 9" (2010) & "Voice Over" (2011), "BAT" (2012). Lavastused "Patricia poses by the pop machine" (2011), "Cindy punch pop acid" (2011) ja "In bed with MadMoiselle" (2013). Ta on regulaarselt teinud koostööd kunstnikega nagu François Chaignaud, Clive Jenkins, Cristian Vogel, Kim Boninsegni ja hiljuti oma venna David Hominaliga lavastuses "Two birds at swim, at birds two swim, at two birds swim" (2012). Nime MCH all on Hominal teinud videoid, mida on näidatud paljudel festivalidel Euroopas ja USAs. 1998. aastast alates on ta esinenud truppide ja koreograafidega nagu Tanztheater Basel, Blanca Li, Gisèle Vienne, Gilles Jobin, La Ribot ja Marco Berrettini.

Samuel Pajand alustas pärast audiovisuaali õpinguid Bresti ülikoolis 2000. aastal tööd helitehnikuna Pariisis, teatris Menagerie de Verre. Ta on teinud helikujundusi Judith Depaule'i, Gildas Milin'i, Joachim Latarjet' ja Vincent Macaigne'i lavastustele. 2006. aastast kuulub Pajand truppi *MELK PROD., kuid teeb regulaarselt koostööd ka Claudia Triozzi ja Marta Izquierdo'ga. Koos Fred Costaga kuulub ta enam vähem improvisatsioonilisse bändi Complexité faible ja teeb koos Marco Berrettiniga popbändi.

 


 

Lavastus ja kontseptsioon: Marco Berrettini

Lavakujundus ja valgus: Victor Roy

Koreograafia: Marco Berrettini koostöös Marie-Caroline Hominaliga

Tehniline teostus: Thierry Court

Esitus: Marco Berrettini, Marie-Caroline Hominal, Samuel Pajand

Muusika: Summer Music

Administratsioon: Tutu Production

Produktsioon: *MELK PROD.

Kaasproduktsioon: adc Genève

Toetajad: Ville de Genève, Pro Helvetia Swiss Arts Council, Loterie romande, DRAC Île-de-France, Ernst Göhner Stiftung, CORODIS

 


 

Kestus: 60min

Keel ei ole takistuseks.

 


 

8. juuli  23.00-00.00    SPORDIKIRIK    VÄLJA MÜÜDUD

9. juuli  21.00-22.00    SPORDIKIRIK    OSTA PILET

 

Suite N°2

/Prantsusmaa/

 

 

 

2013. aastal alustas Encyclopédie de la parole neljaosalise tsükliga "Choral Suites", mis on loodud samal põhimõttel: Encyclopédie de la parole audiokollektsioonist pärit dokumentide elavas esituses taasloomisel. Suite N°1 ‘ABC’ oli pühendatud inimese kõne põhilistele eritunnustele: kuidas me räägime ja kuidas me õpime rääkima, lalisemine, jutustamine, lärmamine, põhiline sõnavara, nauding rääkimisest rääkimise pärast, tõlke mängud ja keelte, mida me ei mõista, võlu: tavakõne ABC üheksas keeles, 45 stseenis ja 23 näitlejaga.

Suite N°2 orkestreerib kõned, millel on ülesanne, mis teevad midagi. Sõnad, mis teevad head ja sõnad, mis hirmutavad maailma. Sõnad, mis võitlevad, sõnad, mis kannatavad, sõnad, mis loodavad. Sõnad, mis rõõmustavad sind, mässavad sinu vastu, rahustavad sind. Sõnad, mis tantsivad ja sõnad, mis armastavad. Sõnad, mis otsustavad, ähvardavad, mõistavad süüdi ja tapavad. Sõnad, mis toovad inimesed kokku ja sõnad, mis tulevad nende vahele. Sõnad, mis ütlevad aitäh. Sõnad, mis paluvad armu. Hoitud, antud ja reedetud sõnad. Sõnad kriisis, sõnad võlas, sõnad paanikas, sõnad steigis. Sõnad, mis murenevad ja tõusevad tuhast. Heitlevad sõnad. Alasti sõnad ja Versace'sse riietatud sõnad. Sõnad, mis panevad varbad omale suhu. Sõnad, mis lõpetavad rääkimise, kui neil ei ole enam midagi öelda. Sõnad, mis mängivad tulega. Sõnad, mis lendavad ära ja kaovad ookeani kohale taevalaotusesse.

Kõik need sõnad on päriselt olemas. Igat ühte neist on hääldatud ühel päeval kusagil maailmas ning seejärel kogutud kokku Encyclopédie de la parole poolt. Selles lavastuses kohtuvad nad esimest korda, saades ette kantud viie silmapaistva esineja poolt Joris Lacoste lavastuses ning Pierre-Yves Macé kooskõlas.

L'Encyclopédie de la parole on kunstiprojekt, mis uurib sõna kõigis oma vormides. 2007. aastast alates on grupp muusikuid, luuletajaid, lavastajaid, visuaalkunstnikke, näitlejaid, lingviste ja kuraatoreid kogunud erinevaid lindistusi sõnadest ning seejärel grupeerinud neid kodulehel vastavalt erilistele omadustele või nähtustele nagu rütm, rõhuasetus või meloodia. Sellest ligikaudu 800 dokumendist koosnevast kollektsioonist loob L'Encyclopédie de la parole helilavastusi, etendusi, loenguid, mänge ja näituseid.

Viimasel ajal on Encyclopédie de la parole toonud kokku järgmised inimesed: Frédéric Danos, Emmanuelle Lafon, Nicolas Rollet, Joris Lacoste, David Christoffel, Valérie Louys et Elise Simonet.

www.encyclopediedelaparole.org

 


 

Joris Lacoste (1973) elab ja töötab Pariisis. Ta on kirjutanud teatrile ja raadiole alates 1996. aastast ning üles astunud enda lavastustes alates 2003. aastast. Saades inspiratsiooni kirjandusest, teatrist, tantsust, visuaalkunstist, muusikast, heli luulest, põhinevad ta tööd alati põhjalikul uurimusel. Ta on algatanud 2 grupiprojekti- the W project 2004. aastal ja Encyclopédie de la parole 2007. aastal ning soolotöö Parlement peaosas Emmanuelle Lafon'ga 2009. aastal. 2009. aastal avaldas ta projekti "Hypnographie", mis uuris hüpnoosi kunstilisi kasutusviise: ta lavastas raadiokuuldemängu “Au Musée du sommeil” (2009), näitus-lavastuse “Le Cabinet d'hypnose” (2010), näituse “12 prepared dreams” (GB Agency Paris 2012), näidendi “Le vrai spectacle” (2011) ja performance kunsti lavastused “Restitution” (2010), “La maison vide” (2012) ja “4 prepared dreams” (2012).

www.jorislacoste.net

 


 

Kontseptsioon: Encyclopédie de la parole

Lavastus: Joris Lacoste

Muusikaline kujundus: Pierre-Yves Macé

Laval: Vladimir Kudryavtsev, Emmanuelle Lafon, Nuno Lucas, Barbara Matijevic, Olivier Normand Assistent ja koostöö: Elise Simonet

Valgus ja video kujundus, tehnilised lahendused: Florian Leduc

Heli: Stéphane Leclercq

Kostüümid: Ling Zhu

Video kodeerija: Thomas Köppel

Video assistent: Diane Blondeau

Tõlk, projektijuht: Marie Trincaretto

Keelekorrektuurid: Julie Etienne

Hääle treenerid: Valérie Philippin, Vincent Leterme

Keele treenerid: Azhar Abbas, Amalia Alba Vergara, Mithkal Alzghair, Sabine Macher, Soren Stecher- Rasmussen, Ayako Terauchi Besson

Arhiivi kogujad: Constantin Alexandrakis, Mithkal Alzghair, Ryusei Asahina, Adrien Bardi Bienenstock, Judith Blankenberg, Guiseppe Chico, Manuel Coursin, David-Alexandre Guéniot, Léo Gobin, Haeju Kim, Monika Kowolik, Federico Paino, Pauline Simon, Ayako Terauchi Besson, Helene Roolf, Anneke Lacoste, Max Turnheim, Nicolas Mélard, Tanja Jensen, Ling Zhu, Valerie Louys, Frederic Danos, Barbara Matijevic, Vladimir Kudryavtsev, Olivier Normand, Nuno Lucas

Produktsioon ja administratsioon: Dominique Bouchot, Marc Pérennès

Projekti arendus: Judith Martin / Ligne Directe

Produtsent: Echelle 1:1 (with the support from Ministère de la Culture et de la Communication / DRAC Ile-de-France).

Kaasprodutsendid: T2G Théâtre de Gennevilliers / Festival d’Automne à Paris, Asian Culture Complex - Asian Arts Theater Gwangju, Kunstenfestivaldesarts, Théâtre Vidy-Lausanne, Steirischer Herbst Festival, Théâtre Agora-Seinendan, La Villette - résidences d’artistes 2015, Théâtre national de Bordeaux en Aquitaine, Rotterdamse Schouwburg.

Suite N°2 projekti kaasprodutseerib NXTSTP Euroopa Liidu Kultuuriprogrammi toetusel.

Projekt valmis l’Institut Français ja selle programmide Théâtre Export ning CIRCLES ja Nouveau Théâtre de Montreuil abiga.

Antud lavastus on toetatud residentuuriprogrammi of l'Usine, Scène conventionnée (Tournefeuille) poolt.

 


 

Kestus: 90min

 


 

6. juuli  17.30-19.00  SPORDIKIRIK     OSTA PILET

7. juuli  20.30-22.00  SPORDIKIRIK     OSTA PILET

 

ARTIST TALK - JORIS LACOSTE  7. 07  14.00 KULTUURIMAJAS

A Broadcast / Looping Pieces

/Inglismaa/

A Broadcast / Looping Pieces on teatritegija, kunstniku ja kirjaniku Tim Etchells'i improviseeritud tekst ja lavastus.

Lavastuse hüpnotiseeriva ja provokatiivse südamiku moodustavad elavas esituses remiksitud lehed Etchells'i märkmikust – see on dokument tema arvutis, kuhu aastate jooksul on kogunenud väga erinevaid tekste. Fragmente kõrvalt kuuldud vestlustest, otseseid tsitaate kodulehtedelt ja ajalehtedest, lavastuste ideid, töötlemata mustandeid ja teisi märkmeid, mis istuvad külg külje kõrval tema tekstilises albumis. Etenduseks jaoks Etchells valib, muudab ja remiksib materjali nende tekstide põhjal, mida ta on aastate jooksul salvestanud, luues nii keelelise valingu, mis kordab üksikuid ridu, lennult toimetades ja üle kirjutades, luues seeläbi uusi dialooge ja võrdlusi.

Uurides arhiivi ning kirjutamise ja kogumise protsessi, on lavastus A Broadcast / Looping Pieces improviseeritud aknaks Etchells'i loomingulisele protsessile ja lavastuse enda erakordsele transformeerumise võimele.

"Märkimisväärne eksperiment, milles kõik on võimalik". - Weronika Trojanska, Metropolism.

 


 

Autor ja esitaja: Tim Etchells

Produtsent: Forced Entertainment

 


 

Kestus: 60min

Etendus on inglise keeles.

forcedentertainment.com

 


 

8. juuli  21.30-22.30    KOOLISAAL     VÄLJA MÜÜDUD

9. juuli  22.30-23.30    KOOLISAAL     OSTA PILET

 

ARTIST TALK - TIM ETCHELLS  9. 07  14.00 KULTUURIMAJAS

Limewire* (v3.0)

/Belgia-Eesti/

Noorteliikumisekumised, kontrakultuurilised ja subkultuursed liikumised on alati kehastanud vastuseisu vaimu. Neile sotsiaalsetele, poliitilistele ja kultuurilistele liikumistele on omane kokkupõrked, reageerimine ja muutlikkus.
Võrgustikest ja failijagamisprogrammidest alguse saanud koreograafia seab küsimuse alla kõigele vastu olemise vaimsuse. Seda ajal, mil kõige tugevamaks kultuurivastaseks tööriistaks on osutunud kopeerimine. Mis staatusega on noorteliikumine, mis levitab võrdselt autentset ja võltsi; mis on täis viirusi, aga kunagi ei sure; mis ei loo midagi uut, vaid paljuneb massiliselt pelgalt läbi enese taasloomise ja osade uuesti kokkupanemise?

Andros Zins-Browne õppis Brüsselis tantsukoolis P.A.R.T.S., "Limewire*" oli tema diplomitöö, mis valmis 2006. aastal ning osutus kohe väga menukaks. Pärast mõneaastast tuuritamist ei esitatud seda mitu aastat, kuni Salzburg Experimental Academy of Dance kutsus Zins-Browne’i teost taaslavastama oma üliõpilastele. Baltoscandal kutsus Andros Zins-Browne’i taaslavastama tema Limewire-teose järjekordset versiooni Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsu- ja teatritudengitele. Pärast mitmekuulist prooviperioodi esietendubki "Limewire* (v3.0)" Baltoscandalil 6. juulil 2016.

 


 

Koreograaf: Andros Zins-Browne

Originaallavastuse loojad ja esitajad: Andros Zins-Browne, Eugenie Rebetez, Agnieszka Dmochowska, Tarek Halaby, Marc Inglesias

Muusika: Smells Like Teen Spirit, Nirvana

Helikujundus: Peter Lenaerts

Valguskujundus: Clive Mitchell

Tänud: Xavier Le Roy, Sandy Williams, Jennifer Defays, Bojana Cvejic, Sandra Iché, 2nd year Limewire workshop

v3.0

Esitajad: Maris Kahre, Karl Kask, Leanika Mändma, Reelika Poroson, Stella Kruusamägi, Kadi Keskülla, Kristo Sauela

Projektijuht: Irene Hütsi

Koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Etenduskunstide osakonnaga.

Toetaja: Eesti Kultuurkapital


 

Esietendus: 6.07.2016 Baltoscandal festival, Rakvere

Kestus: 30min

Keel ei ole takistuseks.

 


 

6. juuli  0.00-00.30     VÄIKE SAAL    välja müüdud

7. juuli  23.00-23.30  VÄIKE SAAL     OSTA PILET

We Are Still Watching

/Horvaatia-Prantsusmaa/

Lavastust We Are Still Watching etendab publik, "vaatajatest" koosnev kogukond, mis on igal õhtul uus. Publiku muutudes, muutub täielikult ka lavastus.

We Are Still Watching sarnaneb lugemisproovile, millest osavõtjad kohtuvad üksteisega näidendit lugedes. Umbes tunni aja jooksul moodustavad ja etendavad nad kogukonda, langetades individuaalseid ja kollektiivseid otsuseid, sel ajal kui nad "lihtsalt" loevad teksti, mille keegi on nende jaoks kirjutanud.

Igal õhtul loodavas "mini-ühiskonnas" saavad kõik endale aeglaselt, aga kindlalt rolli… Kõik räägivad mina-vormis, kõik loevad halvasti ja kõik elavad ühel või teisel moel kaasa, hoolimata sellest, et keegi ei ole käsikirja varem lugenud ning keegi ei tea, mis järgmisena juhtuma hakkab. We Are Still Watching on lavastus, kus muutub "etenduseks" kõige ootamatum. See, mis hetkeks võib tunduda halva näitemänguna, saab ühtäkki kutseks vaadata kaugemale sellest, mis seisab käsikirjas. Endiselt teatri ja representatsiooni vallas viibides, jätab We Are Still Watching ruumi millegi "reaalse" sünniks.

Lavastuse We Are Still Watching lõi Ivana Müller koostöös koreograafi Andrea Bozici (Amsterdam), artisti ja lavastaja David Weber-Krebsi (Brüssel) ja dramaturgi Jonas Rutgeertsiga (Brüssel). Lavastus töötati välja Ivana Mülleri projekti Encounters (Frascati, Amsterdam 2012) raames ja loodi inglise keeles. Praeguseks on lavastus tõlgitud inglise, prantsuse, saksa, horvaatia ja slovaki keelde.

Ivana Müller on koreograaf, kunstnik ja tekstide autor. Oma koreograafiliste tööde, teatrilavastuste, performance'ite, installatsioonide, teksti-tööde, videoloengute, audiolavastuste, ekskursioonijuhiga ringkäikude ja veebitööde kaudu mõtestab ta ümber vaatemängu ja vaatemängulisuse poliitikat, külastab uuesti kujuteldava ja kujutlusvõime paika, seab kahtluse alla "osalemise" mõiste, uurib väärtuse ja selle representatsiooni ideed ja on endiselt innustatud vaataja ja etendaja vahelisest suhtest.

Oma lavastustes loob ta tihti "võimalikkuseid", kutsudes vaatajaid kollektiivselt või individuaalselt osa saama fantaseerimise kogemusest, taas-leiutades sel moel selle "võimaliku" uuesti ja uuesti.

Kuigi ta väljendab ennast erinevate vormide kaudu, on teater jäänud tema jaoks olulisimaks vormiks. Tema lavastused – teiste hulgas "How Heavy Are My Thoughts" (2003), "Under My Skin" (2005), "While We Were Holding It Together" (2006), "Playing Ensemble Again And Again" (2008), "Working Titles" (2010), "60 Minutes of Opportunism" (2010), "Partituur" (2011), "In Common" (2012), "Positions" (2013) – on mängitud Euroopa, USA ja Aasia suurematel festivalidel viimase 12 aasta jooksul. Ivana Müller sündis Zagrebis ja kasvas üles Horvaatias ja Amsterdamis. Ta elab Pariisis ja töötab maailma erinevates paikades. 2008. aasta Baltoscandalil võis Rakveres näha Mülleri lavastust "While We Were Holding It Together".

 


 

Autor ja lavastaja: Ivana Müller

Koostöös: Andrea Božić, David Weber Krebs, Jonas Rutgeets

Valguskujundus ja tehniline juht: Martin Kaffarnik

Produktsioon: I’M’COMPANY

Toetajad: Performing Arts Fund NL, Amsterdam Fund for the Arts, SNS Reaal Fonds, Het Veem theatre, Amsterdam

 


             

Esietendus: 27.11.2012 Frascati teater, Amsterdam

Kestus: 60min

Etendus on eesti keeles 9. juulil. / Etendus on inglise keeles 7. ja 8. juulil.*


 

7. juuli  18.30-19.30*    PROOVISAAL     välja müüdud

8. juuli  16.00-17.00*    PROOVISAAL     välja müüdud

9. juuli  18.00-19.00    PROOVISAAL     välja müüdud

 

ARTIST TALK - IVANA MÜLLER  8. 07  14.00 KULTUURIMAJAS

 

Põletatud väljade hurmaa

/Eesti/

Füüsilis-psühhedeelne sisekaemuslik tragöödia koomilis-poeetilises võtmes. Või vastupidi. Kõik oleneb vaatenurgast.

Väga füüsiline, koomiline ja vajaduse korral isegi õndsalt traagiline lavastus näitab, et kui teater on elus, siis võib klassikalise narratiivi mõneks ajaks rahulikult kõrvale jätta. – Keiu Virro, Eesti Päevaleht

Renate Keerd on suutnud füüsiliste väljendusvahenditega luua täiesti universaalse, kõigile mõistetava lavakeele, mille leidlikkus, teravmeelsus ja piiritu vaimukus ei väsi üllatamast. Kõnetatud saavad nii etendusest huumori otsijad kui ka sügavama filosoofilise mõtte jahtijad. – Põim Kama, Postimees

Lavastus annab vaatajale võimaluse omaenese ülemullitav hingesita ämber täiega kummuli virutada, visata turjalt sinna settinud taak – positsioon, kohustused, elu paratamatus, keele ängistus, nõudepesumasinasse kuhjunud nõud, mitte kusagile viivad mõtted, ämma sünnipäev. Ning rebida ennast alukate väele ja mõttes kaasa mürgeldada, möirata, püherdada, rammida, peksta, põgeneda torustikus tiirlevate nõmedate mõtete ja emotsionaalsete mürgiaurude käest puhtasse kehalisse ekstaasi. Ja siis ennast tühjaks tõmmelnuna ja armastuse altari ees puhastununa minna tagasi oma hallide seinte ja valge laega koju, panna nõudepesumasin tööle ja heita abikaasa kõrvale, ilma et padi oleks igatsusest läbi vettinud. – Katrin Maimik ja Andres Maimik, Eesti Ekspress

Renate Keerd on vabakutseline lavastaja ja koreograaf, kelle lavastusi on esitatud paljudel teatri- ja tantsufestivalidel Euroopas, Skandinaavias ja Aasias. Renate on pälvinud kahel korral Eesti sõltumatu tantsuauhinna Philip Morris Eesti kui Aasta Läbilööja ja Aasta Tegija. Tema lavastus PURE MIND pälvis 2015.aastal rahvusvahelisel teatrifestivalil Minskis festivali Grand Prix. Lavastuse eest “Põletatud väljade hurmaa” pälvis Renate Tartu Kultuurikandja laureaadi tiitli ja on ka Eesti Teatri Aastaauhinnad 2016 laureaat.  2012. aastal asutas ta oma füüsilise teatri trupi Kompanii Nii.

 


 

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Renate Keerd

Laval: Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Gerda-Anette Allikas

Valguskujundus: Taavi Toom, Renate Keerd

Produktsioon: Tartu Uus Teater ja Kompanii Nii

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

 


 

Esietendus: 12.03.2015 Tartu Uus Teater

Kestus: 80min

Keel ei ole takistuseks.

 


 

6. juuli  22.00-23.30  KOOLISAAL     VÄLJA MÜÜDUD

7. juuli 16.00-17.30   KOOLISAAL     VÄLJA MÜÜDUD

 

99 Words For Void

/Eesti-Rootsi/

Meie fundamentaalsed väärtused on ohus! Selles lavastuses asuvad neid kaitsma kaks rüütlit teadmata, mis väärtused need tegelikult on. Nende reaktsioon ei ole eemaldumine super-Egost, mis on nad siiani toonud, vaid tolle häälitsuste ja käitumise imiteerimine. Korrates tuntud retoorilisi figuure, õpivad rüütlid kõnelema. Kõnelemise kaudu kohanevad nad ideoloogilise struktuuriga, mis selle keelega kaasneb. Tulemuseks on väidete ja vastuste retooriline tagasiside silmus, kus vastus pole kriitika, vaid lisandus väitele - nö dialektikata dialoog. Vaatajale avaneb ebamugavust tekitav tõsiasi - dialoog, harilikult süütu vestluse vorm, võib olla hoopis tsenseerimise vahend. Lavastus vaatleb humanismi ja sellele toetuva "euroopalike väärtuste" tausta ning jälgib, kuidas neo-liberaalne poliitika on "inimlikkuse ideoloogia" dissonantsi löönud - glitch, mis ideoloogilisi värdvorme ja võõrandumist toodab. See on lugu mugavast aga klaustrofoobilisest maailmast, kus utoopilised lootused on asendunud ihade ja soovidega, mis saavad koheselt rahuldatud näiteks värskelt röstitud kohviubade aroomiga.

Maike Lond Malmborg (1981) on teinud mõningaid äramärkimist väärivaid töid, mis on toonud talle mõningast tuntust. Tema karjäär algas suurepäraselt, kui tema lõputöö "Sirquit Garden(07)" nomineeriti René Coelho auhinnale Netherlands Media Art Instituudis. Järgnes veidi aastaid vaikust, kuniks 2009. aastal saavutas ta koos Riina Maidrega rahvusvahelise läbimurde kontsert-etendusega "Postuganda", mida hindas nii seksistlik kui ka queer/feministlik publik. Pärast seda tegeles ta siin-seal eri asjadega, kuni maagilise hetkeni, mil ta võitis Eesti Kultuurkapitali Grand Prix ulatusliku fiktsionaalse näituse "Manfred MIMi retrospektiiv" eest, mille korraldas kunstnike kollektiiv MIMprojekt, milles Lond Malmborg on asutajaliige. Pärast seda tuli allakäik, mil ta hakkas võõrastelt raha küsima ning mis päädis väga eduka loeng-etendusega "10 journeys to a place where nothing happens*", mis on aktiivselt Euroopas tuuritanud alates 2013. aastast ja jätkab tuuritamist ka 2016. aastal. Praegu ei ole tal millegi üle kurta.

Iggy Lond Malmborg (1987) on vabakutseline näitleja ja etenduskunstnik Malmöst (SWE). Kuigi klassikalise näitlejaharidusega (Malmö Teatriakadeemiast), kasutab ta erinevat esteetikat ja stiile nii soolodes kui koostöödes. Tema põhihuvi seisneb reaalse etendussituatsiooni olukorra kasutamises mudelina, millele rakendada lavastuse diskursust. Alates 2009. aastast teeb ta koostööd Johannes Schmit'iga (GER) duona White on White, mille etenduste seeriasse kuulub tänaseks juba kuus eraldiseisvat tööd. Seeria eesmärk on analüüsida kunstiruumides sisalduvaid sissearvamise ja väljaarvamise varjatud meetodeid. Selle asemel, et järgida trendi, kus vähemuste ajutise representatsiooni kaudu seatakse küsimuse alla teatrilised normid, soovivad nad standardit raamistades standardi enda haavatavaks muuta. Seeläbi esitades tihti kahe silma vahele jääva "näo võimu". Tema viimane soolo "b o n e r" esietendus 2014. aastal Baltic Circle festivalil Helsingis. Töö on alates 2015. aastast külastanud festivale ja etenduspaiku nagu AUAWIRLEBEN (Bern), Sophiensaele (Berliin), Bastard (Trondheim) ja Spielart (München) ning jätkab tuuritamist ka 2016. aastal.

Johan Jönson (1966) on Stockholmis resideeruv rootsi luuletaja ja näitekirjanik. Tema läbimurre saabus luulekoguga"Efter Arbetsschema" (2008), mille eest pälvis ta nii Aftonbladets'i kirjandusauhinna kui ka Põhjamaade Kirjandusauhinna Nõukogu nominatsiooni. Enne läbimurret oli Jönson avaldanud teosed "Collobert Orbital" (2006), "Virus" (2004) ja "I Krigsmaskinen", viiest teosest koosneva seeria: "Nod Noll", "Minnen av kroppar I rörelse och vila", "Karma inertia", "Transvektor", "Aggregat som muterar" (2001-2002). Ta on kirjutanud näidendeid Teatermaskinen'i teatrigrupile, sealhulgas triloogia "gränsmaterial ww4" (1999), "extasy +/- 0" (2001) ja "woyzekmaskinen" (2003). Albert Bonniers Förlag'is on ta avaldanud teosed "Monomtrl" (2005) ja "Restarkivet" (2007). Pärast läbimurret järgnesid "Livdikt" (2010), mis nomineeriti August Prize'ile, ning "med.bort.in" (2012), mille järgnes "mot.vidare.mot" (2014), lõputa ja puuduva sünteesiga tekst, montaaž, mis paigutub kättesaamatutele eluprotsessidele nii lähedale, kui võimalik.

Kalle Tikas (1974) on olnud teatriprojektidega seotud juba pea kaks kümnendit. Ta on loonud peamiselt heli- ja valguslahendusi teatris ja live-s, lisaks kirjutanud muusikat kaasaegsetele lavastustele. Aastaid on ta töötanud koos ZUGA ühendatud tantsijate ja MIMprojektiga, samuti muusikaliste kollektiividega BF ja Ringhold.

 


 

Idee, lavastus, esitus: Iggy Lond Malmborg, Maike Lond Malmborg

Dramaturgia: Johan Jönson

Tehnilised lahendused: Kalle Tikas

Tehniline tugi: Taavet Jansen, Revo Koplus

Projektijuht: Eneli Järs

Assistent: Mairika Plakso

Fotod: Tarvo Hanno Varres

Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Baltoscandal Festival, Dublin Theatre Festival, Théâtre national de Bordeaux en Aquitaine, Teaterhuset Avant Garden

Projekt on kaasprodutseeritud NXTSTP-i poolt, EL Kultuuriprogrammi toetusel.

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Residentuuritoetus: Põhja-ja Baltimaade mobiilsusprogramm

Koostöös: Inkonst

 


 

Esietendus: 11.11.2015, Kanuti Gildi SAAL

Kestus 95min

Etendus on inglise keeles. Etenduse ajal majast väljuda ei saa.

saal.ee/en/performance/2921

 


 

8. juuli  19.00-20.35   VÄIKE SAAL    VÄLJA MÜÜDUD

9. juuli  16.00-17.35   VÄIKE SAAL    VÄLJA MÜÜDUD

 

6. juuli 23.00 - 4.00

 

GYPSY MINIMAL: FAMILY VALUES Special

_____________________________________________________________

Avangardne blues põhjamaiselt maastikult. RINGHOLD (Live): 

Ringhold mängib avangardse bluesi lainetel. Duo koosseisuga Kalle Tikas elektrikitarril ja eleOnora laulul. Kalle Tikase juured on progerocki bändis BF, eleOnora on eksperimenteeriv häälekunstnik, kes ühel hetkel otsustas hakata bluusi laulma. Aprillis sai Ringhold valmis oma esimese täiesti pika albumiga, kus on põhjalikult lammutatud ja uuesti kokku pandud mõned bluusi klassikalised lood. Ringhold on seiklus nii saatjale kui vastuvõtjale.

www.facebook.com/ringholdnortherncountryside

ringhold.bandcamp.com/releases

___________________________________________________

Elektrooniline tantsumuusika ja psühhedeelsed kitarrikõlad. SU—MU ✺ (Live + Dj Sett):

soundcloud.com/sumusumu

__________________________________________________

HANNES AASAMETS (Dj Sett) ühendab odava kasulikuga: soundcloud.com/hannes-aasamets

 

7. juuli 23.00 - 04.00

BinaarPoeesia meets Lejal Genes

BinaarPoeesia meets Lejal Genes 20' on sündmus, kus terve õhtu on sisustatud luule-esinejatega vaheldumisi muusikaliste etteastetega, mida veab Rakvere juurtega legendaarne plaadimärk Lejal Genes, ja on pühendatud nende auväärsele 20 aasta sünnipäevale. Arvutiluule lugejaid saadab  live-koosseis, kes on sel korral keskendunud rohkem eksperimentaalsetele soundidele ja keskkondade loomisele. Kogu sündmust konfereerib ja viib läbi vapustav Chungin! 

Öös leidub:

J.O.C., Stupid F, Maxtract, Judabels, J.R.Rhymes, Dice Rudy, Lord, Anneli Rahkema, Saara Kadak, Alan Proosa, Henri Hütt, Riina Maidre, Taavet Jansen, Chungin, Liisi Rohtung

Live: Rassakas, Out-Or, Gee

 

 

 

 

Rohkem infot: www.facebook.com/digitalpoetryslam/

Lejal Genes homepage: www.lejalgenes.com 
Lejal Genes @ Bandcamp: lejalgenes.bandcamp.com 
Lejal Genes @ Discogs: www.discogs.com/label/Lejal+Genes 
Lejal Genes @ Facebook: www.facebook.com/lejal.genes 
Lejal Genes @ Last.fm: www.last.fm/label/Lejal+Genes 
Lejal Genes @ Mixcloud: www.mixcloud.com/lejalgenes 
Lejal Genes @ MySpace: www.myspace.com/lejalgenes 
Lejal Genes @ Soundcloud: soundcloud.com/lejalgenes 
Lejal Genes @ Sub FM: www.sub.fm/lejalnyte 
Lejal Genes @ Twitter: twitter.com/lejalgenes 
Lejal Genes @ YouTube: youtube.com/lejalgenes

8. juuli 23.00 - 04.00

 

NŪFORM

_____________________________________________________________

 

;paranoia publishing

;paranoia kirjastusgrupp on rahvusvaheline suurematsorti korporatsioon

kirjastuse eesmärk on muuta tähendusi ja anda inimestele reaalsus, mida neil ei ole

soome ugri keeltes tähendab “paranoia” täiusetaotlust – tähendusnihe on iseloomulik meie eesmärgile – innovatsioon, klientide rahulolu ja reaalsuse hävitamine

• kõige psühhootilisemad transborder dataflow'd 

• pöördumatult immanentsi ületavad deterritorialisatsioonid 

• metatähenduste breakbeat ning hallutsineerivad psühhogeograafiad

statistiliselt kõige ebanormaalsemad tooted kaasaja turusituatsioonis

mida te ka ei otsiks, leiame me alati toote, mis vastab teie vajadustele

kõik meie produktid vastavad rahvusvaheliselt heakskiidetud standarditele

istuge mugavalt ja lubage endal vabalt nautida meie murrangulisi tooteid

www.paranoia.ee

________________________________________________________________

ali asker

[häälda: alí askér] 

Uurib helimaastikke siin- ja sealpool Päikesesüsteemi

soundcloud.com/aliasker

________________________________________________________________________

MIISUTRON

https://www.facebook.com/MIISUTRON/

https://soundcloud.com/tvarm/

https://www.youtube.com/playlist?list=PL6v3Irc8wvEMtmD8byq2LQrIyy_P363dc

____________________________________________________________________

Emer Värk and Renzo van Steenbergen

Join us for some harsh experimental electronic music and live cinema with two genre-defying artists: Emer Värk and Renzo van Steenbergen. Sometimes noisy, sometimes minimalist, rich, immersive, danceable and austere, but overall a challenging and exhilarating audio-visual meditation that will have your head bopping and your heart pumping. Mix up some heroïne beats with some lucid visuals, and let’s go!

Renzo van Steenbergen thinks that music does not exist in time but rather creates it, and considers that music is not the art of sound but rather the art of the transcendence of sound. On his long road he has performed for many years with Feedbacksociety, one of the older and longest standing experimental audiovisual art and noise collectives from the infamous underground scene of The Hague and has been the programmer and initiator of Seveninchrecordings and Seveninchprojects.

The shows vary from Live-Cinema performances to ritualistic noise mantras to installation performances to brutal noise acts. His music has been released on Double Cross Records, Sleeping Beast, Cyberfarts Records, S.I.R and Audioscoop. Currently he is mostly active as a sound artist and theatre maker in Estonia.

some web: http://www.renzooh.com/

some sounds: https://soundcloud.com/harry-hammer

 

Emer Värk is an Estonian artist primary focused on projections and light in the space and its influences on our perception, mood and emotions. Emer was introduced to creating art on a computer at the age of twelve and from the age of sixteen he started to work as graphic designer but broadened his work to moving images on and off screen stuff. He studied in Tallinn University Baltic Film and Media School, in field of film directing then turning to realisation and direction.

Since 2008 Emer has been working as a freelance artist in the field of theatre, film, visuals and light-art and has been rocking as a Vj and video artist with different national and international music artists and festivals and institutions.

some web: http://www.emervark.ee/

After collaborating several times they have decided to once again put their forces and gear together and put MIM and hopefully you to a test and take you on a journey of whatever will be on their mind this evening. 

9. juuli pärast viimast etendust - kestab

Post Everything

______________________________________

Lond Malmborg

_______________________________________________

Stray Dog

Stray Dog, kes senini on rohkem tuntud kui bboy, on Tallinnas tegutsev produtsent. Erinevat elektroonilist muusikat kuulates, tärkas soov ka ise midagi luua. Stray Dog-i näol on tegemist artistiga, kes vaatab pigem ette kui taha. Tema looming väldib stiilipuhtust, on eksperimenteeriv ning veidi nihkes tavade ja normidega. Rütmistruktuuride poolest tihti keeruline ja abstraktne. Inspiratsiooni ammutab ta kaasaegset etenduskunsti vaadates ning mööda erinevaid galeriisid hulkudes. 

Stray Dog is a mysterious figure, who doesn’t like holding on in any specific musical genres. He’s always searching something new and often draws inspiration from modern art. Therefore his own sounds are usually pretty eclectic, experimental and future oriented too.

 

https://soundcloud.com/straydogsound

______________________________________________

 

Compound Minerals

https://soundcloud.com/compoundminerals

__________________________________________

Hevonen

So, I was sitting there going through some files and watching a marathon, and there was Hevonen. And I was like, hmmm, I can do that!

 

https://soundcloud.com/hvnen

 

Seekordne Baltoscandal on juba 14. ja samas on esimesest festivalist möödas juba 26 aastat. Paneb mõtlema.
Mingis mõttes on praegune meid ümbritsev ühiskondlik situatsioon sarnane ajaga, mil Peeter Jalakas ja Von Krahli Teater festivaliga algust tegid. See oli tegu, mida oli vaja teha, mitte mida võis teha. Ilma selleta ei saanud. 
Taas on päevakorras meie identiteet, iseolemise sisu ja väärtushinnangud. Kas festivalil või üldse kunstil on oma roll selles diskussioonis?

Baltoscandal tegeleb etenduskunstidega ning seega on teemad ja küsimused isiklikud, otse autorilt. Valitud kunstnikud on inimesed meie keskelt, mitte müütilistest kõrgustest. Festivalil etenduvad lavastused küsivad, uurivad ning jutustavad isolatsioonist, vabadusest, avatusest, kangelastest, rahvusest, utoopiatest, moraalsusest, usust, ambivalentsusest, hullusest, resoluutsusest, sõna jõust ja nõrkusest, ajaloost, kontekstist, eelarvamustest, tõlgendamisest, mitmekesisusest, ebamugavusest, tõest ja selle kuulutajatest. Ehk siis elust. Subjektiivselt. Teatraalselt.

Tahaks korrata ka juba paljudel festivalidel öeldut – me ei taha kellelegi midagi õpetada, me tahame esitada meid huvitavaid küsimusi, millega me tegeleme päevast päeva. Meie, festivali korraldajad, saame seda teha läbi lavastuste ja kunstnike, keda me oleme siia kutsunud.
Baltoscandal poleks see, mis ta on, kui poleks sotsiaalset osa. Sellel aastal on taas olemas festivaliklubi, kus saab meelt lahutada, aga ka lihtsalt mõnusalt olla. Festival on pidu ja kohtumised.
Kohtugem siis!
PS. Me oleme igasuguse vägivalla vastu.

Priit Raud
Baltoscandali kunstiline juht

 

 

 

Head skandalistid!

Rakvere on linn, mis tuntud eelkõige mitmekesise kultuurielu poolest. Oleme rõõmsad, kui meilt pidevalt uuritakse, millal toimub järgmine Meeste Tantsupidu, millal järgmine Punklaulupidu, mida huvitavat oleme veel plaanimas. Vastata on lihtne, sest küll nad kõik endised head ja uuedki põnevad tulevad. Vallimäe nõlvadele on plaanis välja ehitada uus ja rohkem võimalusi pakkuv lavakompleks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Ettevalmistused on käinud juba pikka aega ja loodetavasti suudame järgmisel kevadel alustada. Küllap on ka Rakvere teatritegelastel selle paigaga juba omad mõtted!

Käesolev, 2016. aasta suvi on aga taas Baltoscandali päralt. Rakveres toimub Baltoscandal juba kaheteistkümnendat korda, aga küllap mäletavad andunumad festivalikülastajad veel ka kahte esimest Baltoscandalit, mis toimusid Pärnus. Meil on väga hea meel teie kõigiga taaskohtuda. Baltoscandalil on alati palju head ja huvitavat teatrit. Tihtipeale ka füüsiliselt palavat, sest saalid on puupüsti täis ja õhku jääb vajaka. See on küll tore paratamatus, mis ikka kaasneb, kui kedagi ei tahaks ukse taha, sooja suveõhtusse nukrutsema jätta. 

Loodan, et leiate aega ka Rakvere linnaga veidi lähemalt tutvuda. Ma ei tea, kas saate mahti paaritunniseks ringkäiguks meie 800-aastase ajalooga linnuses, aga kindlasti jõuaksite sõbraks saada Rakvere sümbolina Vallimäel trooniva Tarvasega. Too Tarvas on küll üle 7 meetri pikkune ja koos alusega 5 m kõrge, kuid skulptor Tauno Kangro tööd lähemalt vaatama jõudes avastate kindlasti, et ka selliste mõõtmete juures võib skulptuur mõjuda vägagi graatsiliselt. 

Nautige neid juulipäevi ja tulge Rakverre edaspidigi taas!

Mihkel Juhkami
Rakvere linnape

Viimase festivalipäeva lõuna ajal kohtuvad Teatriaia hoolikalt valitud muruplatsil Baltoscandali küünikud ja romantikud, et omavaheliste suhete jõujooned taaskord maha märkida. See on jalgpallimatš, mille reeglid on sama muutuvad nagu elu ise. Kõik võivad osaleda ja poolte vahetamine on lubatud igal suvalisel ajahetkel. Kindel on vaid see, et sport ei võida ka seekord.

9. juuli kell 12
TEATRIAED

Keel ei ole takistuseks